Kaido Vetevoog: Metslase ja metsa kaitseks

Eestlane on ajalooliselt olnud põline loodusrahvas. Rahvas, kes on elanud sajandeid oma maal. Vaesena ja töökana. Pigem erakuna kui karjana koos. Mujalt tulijad on pidanud meid ikka matsideks. Kultuurituteks metslasteks.

Kuigi metslane, hoolimata selle nimetuse halvustavast maigust, omab head sisu. Metslasel on suur osa tundemaailmast seotud metsa ja loodusega. Metslase primitiivses kultuuripildis on mets ja loodus alati püha. Eesti maastikus ja kultuuritajus on metsal olnud oluline koht.

* * *

Inimese kultuuritaju mõjutab tema ümbritsev maastik. Eestlastel on mets olnud selle pildi oluline osa. Sama oluline kui on olnud oma põllumaa on eestlasele olnud oma kodune metsatukk. Metsaskäik on eestlase kultuuri oluline osa.

Eestlane ei ole kunagi metsa kartnud ning pigem on ta metsast saanud kaitset. Siis kui ristisõdijad euroopaliku kultuuri ja usku tõid läksid metslased läikivate raudrüüde eest metsa pakku. Samuti tehti seda nõukogude inimeseks vormimisest pääsu otsides. Metsa minejad nimetasid siis ennast metsavennaks. Sest mets kaitses neid. Oli nende vend.

Mets on osa niidistikust mis seob eestlast loodusega. Põlismets on olnud oluline osa põliseestlase kultuuri toitvas juurestikus. Juurtest millest ammutakse seda ürgset jõudu saada hakkama karmides oludes ja tingimustes.

Linnamaastikul kasvanul ei ole tekkinud seda sama seost metsaga ja loodusega. Euroopas on maastikupilt teine ja see on euroopa kultuuris normaalne. Teistmoodi normaalsus kui põliseestlasele. Nüüd tuuakse sisse Eestisse seda uut normaalsust ja kinnitatakse, et see on see õige. Kuidas te harimatud matsid ei saa aru, et terves Euroopas on sedasi. Metsatut täiesti tervet linnainimese normaalust.

* * *

Kahe kultuuripildi erinevus tekitab põlisrahvas arusaamatust. On alati tekitanud ja mitte ainult Eestis. Loodusega seost omav metslane tunnetab iga metsaraadamise korral et lõhutakse natuke seda mida ta on pidanud oma koduks, oma kultuuri osaks ja mis on alati olnud püha.

Linnainime nn euroopalik eestlane ei saa aru mis need ullikesed hädaldavad. Mets ju kasvab tagasi. Aga euroopa eestlased ei saa mõista, et tagasi ei kasva see sama põline mets, mille kujunemiseks on vaja aastasadu. Põliseestlane (metslane) vajab põlismetsa.

* * *

Kui kunagi vajas metslane metsalt abi siis nüüd on vastupidi – mets vajab metslase abi. Sest kui kaob mets kaob ka sellega seotud põliskultuuri üks tugisammastest. Raiudes maha mets raiutakse läbi nähtamatud juured , mis seovad meid esivanemate põlise kultuuriga. Kaob Eesti mets kaob ka üks kultuur maailmast. Selle põlise eestlaste oma.

 

Kaido Vetevoog

Eestimaa Rohelised liige

 

Ilmus esialgu 9.12.2017 Kaido isiklus blogis, mille leiad siit: http://vetevoog.blogspot.com.ee/2017/12/metslase-ja-metsa-kaitseks.html

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.