5 lolli ettekujutust Rohelistest

Roheline ideoloogia on ju iseenesest väga lihtne kontseptsioon –  maailmavaade, mis seab fookusesse jätkusuutlikkuse. Ometi pean nii roheliste esinaisena kui Tallinna abilinnapeana pidevalt rinda pistma kõikvõimalike müütide ja valearusaamadega, mis roheliste kohta levivad.

Eks mõnes mõttes on avalikkuses ringlevate müütide rohkus arusaadav. Keskkonnasõbralikku elustiili on võimalik viljeleda väga paljudel erinevatel viisidel – kes loobub autost, kes loomsest toidust, mõni paigaldab päikesepaneelid, teine tuulegeneraatorid. Mõni hull läheb poliitikasse.

Asjatundmatumad võivad segadusse sattuda ja kõik rohelised ühte patta panna, ühe loodussõbraliku käitumismudeli põhjal kogu liikumist defineerida või lihtsalt täiesti valed järeldused teha. Siinkohal tahaksin ümber lükata viis tüüpilist väidet, mis aeg-ajalt hinge kriibivad (ja kohati nalja pakuvad). 

1. Rohelised on hipid, puukallistajad ja/või vandenõuteoreetikud

Kindlasti on meie seas hipisid, puukallistajaid (mis on iseenesest täiesti aktsepteeritav ja hinge kosutav tegevus) ja ehk ka mõni lamemaalane. Nagu neid inimgruppe võib leida ka sotsiaaldemokraatide, neoliberaalide, paremäärmuslaste, kommunistide ja kõikvõimalike teiste maailmavaadete esindajate seast. 

Eelmainitud silte kleebitakse rohelistele külge, et meid naeruvääristada ja meie tõsiseltvõetavus kahtluse alla seada. Samuti võib selline kuvand olla tingitud geriljaturundusest, mida rohelised üle maailma ressursinappuse tõttu oma ideede edastamiseks on sunnitud tegema. Võin kinnitada, et rohelised kujundavad oma arvamuse ja tegevusplaani, tuginedes teadusele ja vastutuse põhimõttele, mitte ei lähtu kõhutundest, dogmadest, pelgalt emotsioonidest või kohvipaksust.

2. Roheliste teemadering on väga kitsas, üksnes looduskeskne

Rohelistel erakondadel (ja kogukondadel) üle maailma on väärtused ja põhimõtted, mis hõlmavad palju enamat kui vaid meetmed keskkonnahoiuks. 

Kes vähegi rohkem sellesse ideoloogiasse süüvinud on, peaks teadma, et seda iseloomustavad veel solidaarsus ja sotsiaalne õiglus, vastutus, vägivallatus, osalus- ja otsedemokraatia. Tihti tänapäeval ka nais- ja loomaõiguslus, detsentraliseerimine, mitmekesisus (mis hõlmab nii loodust kui inimühiskonda) jpm.

3. Roheliste peamine eesmärk on iga viimse kui ühe puu säilitamine

Puud on osa ökosüsteemist. Meil, inimestel, on tendents ökosüsteemi tasakaalust välja viia ja hävitada. Nii linnaruumis kui metsas kipume me puid hooletult maha võtma: valel ajal, valede meetoditega ja liiga suures mahus. Raietöid tuleb läbi viia tunduvalt suurema ettevaatlikkuse ja teadlikkusega, kui meil seni kombeks on olnud.

See ei tähenda, et me rohelistena soovime metsatööstuse välja suretada ja metsatöösturitele Nürnbergi protsessi korraldada. Ühtlasi ei tähenda see, et nüüd, kui rohelised linnavalitsuses esindatud on, ei võeta enam Tallinnas mitte kunagi ühtki puud maha. Iga känd linnaruumis ei ole märk sellest, et „rohelised on end Keskerakonnale maha müünud“. 

Teatud kontekstis, näiteks juhul kui tänava rekonstrueerimise käigus mugavdatakse ratturite ja jalakäijate liiklemisvõimalusi, ning haljastuse koguarv asendusistutuste tulemusel hoopis kasvab, on puude likvideerimine paljude roheliste hinnangul õigustatud. 

4. Rohelised on kategooriliselt majandusliku tegevuse vastu

Roheliste diskursuses eksisteerib termin „rohekasv“, mis sisuliselt tähendab jätkusuutlikku majanduskasvu. See sõnaühend ehk kirjeldabki kõige adekvaatsemalt roheliste suhtumist majandustegevusse. Probleem ilmneb siis, kui majanduse arendamise meetmed keskkonda otseselt ja suuresti kahjustavad.

Riigiteadustes eristatakse tava- ja süvarohelisi – viimased on seisukohal, et keskkonnahoid on majanduskasvu ees ülimuslik. Kui konkreetselt Eestimaa Rohelistest rääkida, siis üldprogrammis ei deklareeri me endid selles küsimuses ei tava- ega süvarohelisteks ja parteidistsipliin erakonna liikmetele ettekirjutusi ei tee.

Kui aga üldisi seisukohavõtte vaadata, siis kaldume me tõepoolest looduse huve majanduse omadest ettepoole seadma (näiteks ei toeta me ei tselluloositehase rajamist ega põlevkivi või fosforiidi kaevandamist). Põhjus selleks on lihtne: inimtegevuse põhjustatud ökoloogilise katastroofi ärahoidmine on olulisem kui SKT.

Et aga majanduslik tegevus ja loodussõbralikkus ei välista teineteist, on roheliste majanduskasvuvaenulikkus müüt.

5. Roheliste ideaalne ühiskonnakorraldus on naturaalmajandus/ökokülad/hõimud

Tõsi, roheliste hulgas on neid, kelle arvates on inimestele kõige sobilikum viis oma elu korraldamiseks väikesed mittehierarhilised ja mittekapitalistlikud kogukonnad. Ja eks selliseid eksperimente ja näiteid ole maailmas ka olemas. 

Üldiselt peetakse siiski Maa päästerõngaks (öko)innovatsiooni, teadust ja targemaid käitumisharjumusi, mitte kapitalismi täielikku hülgamist ja nn lihtsa elukorralduse juurde naasmist. Keskmine rohelise eluviisi harrastaja on muidu igati „normaalne“ inimene, kes lihtsalt on aru saanud, et jää meie jalge all on päris õhukeseks sulanud – nii piltlikult kui sõna otseses mõttes – ning on olukorra parandamiseks midagi ette võtnud.

Züleyxa Izmailova elektriautode maratoni avamisel (foto: Martin Ahven)

Artikkel ilmus ka Eesti Päevalehes ja Züleyxa Izmailova ajaraamatus.

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/zuzu-izmailova-5-lolli-muuti-roheliste-kohta?id=83238431

http://www.izmailova.eu/ajaraamat/2018/8/27/5-lolli-ettekujutust-rohelistest

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.