Andrei Gudim: Kodanikupalk – kohmaka, ajale jalgu jäänud sotsiaalsüsteemi reform

Paljudele on arusaadav, et vanade võtetega enam majandust ei edenda. Piiramatu majanduskasvu spiraal ei ole enam nii tugev ja võimas, sest materjalid, millest spiraali siiani ehitati, kaevatakse välja planeedi põuest. Möödunud sajandi lõpus hakati jõudma arusaamiseni, et paljud varud on taastumatud. Tekkis mõistmine ka sellest, et teistele oma vara maha müües võib end leida seismas lõhkise küna ees. Kõrbekskaevatud Nauru saare ja Eest fosforiidisõdade lood on väga õpetlikud – Nauru rahvas müüs oma järglaste tuleviku kohe maha ja Eesti tõusis püsti, et jätta oma pärand terveks.

Kaasaegses ühiskonnas, kus aina rohkem pööratakse tähelepanu arutu tarbimise lõpetamisele ja inimestevaheliste suhete arendamisele, saab raha täiesti uue tähenduse. Vanasti pidi ringluses olev raha olema tagatud raha väljaandva riigi varadega, kuid juba 1972. aastast leppisid arenenud riigid omavahel kokku, et maailma rahandussüsteem ehitatakse absoluutselt teistele printsiipidele. Globaalses majanduses hakkasid lisaks kaubale liikuma ka intellektuaalomand ning teenused. Just kasvav teenuste hulk ja vajadus nende järele näitab selget murdejoont tootva majanduse ja postindustriaalse majanduse vahel. Seal, kus annab tootmisprotsessi kas või vähesel moel automatiseerida, hõivavad inimeste töökohti automaadid ja robotid. Tehisintellekti tulek süvendab seda vahet veelgi.

Kodanikupalgal on mitu nägu

Eestikeelne nimetus – kodanikupalk – on ehk piirav ja võib tekitada arusaamatust (see on hea koht debateerimiseks), kuid mõiste alguse poole liikudes peame pöörduma ingliskeelse väljendi “basic income” juurde. See on ühiskonna poolt (meie endi poolt) tekitatud “turvavõrk”, millest allapoole inimene kukkuda ei saa. Nüüd tuleme ka küsimuse juurde, kuidas me saame seda turvavõrku tekitada ja kuidas ühiskond suudab kokku leppida universaalses jagamissüsteemis.

Kaasaegne ühiskond püüab oma korralduses lähtuda iga ühiskonnaliikme individuaalsusest ning kordamatusest, samal ajal pürgides võrdsusele. Kui USA-s ja Euroopa Liidus võime uhkusega, kuid teatatud agadega deklareerida, et me kõik oleme võrdsed seaduse ees, siis meie vaated majanduslikule võrdsusele on väga erinevad. Ei tahaks siin peatuda kõikide süsteemide analüüsil, vaid keskendun Roheliste poolt pakutavale majanduslikule võrdsustegurile.

Esimene, kõige lihtsam ning samal ajal vältimatu samm on kohmaka, ajale jalgu jäänud sotsiaalsüsteemi reform. Ehk siis asendada kõikvõimalikud sotsiaaltoetused, mille abiga ühiskond proovib aidata kõige nõrgemaid, ühe universaalse tingimusteta sotsiaaltoetusega. Me pole selle probleemiga üksi – tihti kuuleme julgetest eksperimentidest, mida võetakse ette igas Euroopa nurgas. Tõsiasi, et Eesti on selles valdkonnas teenäitaja rollist täiesti loobunud, teeb kurvaks.

Ühe tingimusteta sotsiaaltoetuse sisseviimisel vabanevad sotsiaalvaldkonna tegijad lõputute formularide täitmisest ja saavad hakata tegelema abivajajatega.

Maksud ressursipõhiseks

Teine julge samm, mida tuleks rakendada ka Eestis, on ressursipõhiste maksude juurutamine.

Mingil väga primitiivsel ja vähesel moel toimib see ka täna. Resurssimaksudest finantseeritakse Keskkonnainvesteeringute Keskust ning kaevandustega seotud omavalitsusi. Eelmine valitsus otsustas kinkida põlevkivi ärimeestele suured summad, vabastades nad sisuliselt ressursitasude maksmisest. Kuid Alaska kogemus näitas, et fossiilsete ressursside maksu abil makstav kodanikupalk on suureks abiks osariigi kodanikele. Vähe sellest – nendest rahadest tekitatud fondid aitavad raha teenida ülemaailmselt. Eestis suurimatest keskkonnamaksudest finantseeritav tingimusteta sissetulek ühelt poolt piiraks ressursside raiskamist, teiselt poolt aga suunaks tavakodanikke keskkonnasäästlikumalt käituma.

Ja kolmas võimalus tuleb koos tänapäeva majandusega.

Robotiseeritatav tootmine ühelt poolt vabastab inimesi raskest ja rutiinsest tööst, teisalt aga kaotab hulga traditsioonilisi töökohti. Kui magame maha õige hetke, siis üsna varsti tekib olukord, kus kogu tootmine on väga kitsa omanike ringi käes ning teised inimesed on ilma sissetulekuteta tänavatel. Õnneks on seda võimalikku ebakõla tekkimst juba märgatud ning sellest aastast hakatakse ELis monitoorima robotiseeritud töökohti ning Europarlamendis on loodud grupp, mis hakkab tegelema “robot-sotsiaalmaksu” teema uurimisega ja arendamisega. Ka edukamad ettevõtjad ja visionäärid, nagu Elon Musk ja teised Silicon Valley tippjuhid ning investorid, pooldavad seda ideed. Ilma sissetulekuteta inimesed ei ole ka tarbijad. Vaatamata suurele idufirmade hulgale, meie majanduse osalisele sõltuvusele alltöövõtust ja odavatele töökohtadele, mis robotite tulekul kipuvad esimestena kaduma, ei võta Eesti selles valdkonnas üldse sõna.

Kui Rohelised pakkusid esimesena Eestis laiapõhjaliseks arutamiseks välja kodanikupalga idee, alustasid tagurlikud ajakirjanikud ja poliitikud naeruvääristamiskampaaniat ning nimetasid kodanikupalka rahakülviks helikopterist. Üks neist läks veelgi kaugemale, nimetades ideed “mürgiks”. Kahjuks peame tõdema, et osa Eesti põllumajandusest toimibki nii, et külv ja mürgitamine käivad käsikäes ja taoliste seoste loomine Eesti poliitikute peades on arusaadav. Meie, õnneks, pakume arutamiseks ja katsetamiseks mitte mürgi jagamist, vaid ikkagi raha jagamist. Päriselt.

Kui jutu alguses rääkisime tänapäevase majanduse vajadustest, siis pidasime silmas ka inimeste vajadusi uue suhtluskeele osas. Paratamatus seisneb selles, et raha tuleb hakata käsitlema nagu suhtlusmeemi või keelt. Uute teenuste ning ideede ülikiire sünd nõuab ka vahendit selle vahetuse tagamiseks. Ning sellest tuleb teine paratamatus – pidev rahatähtede emiteerimine majandusse. Tänane kohmakas süsteem reguleerib seda võlakirjadega ja emissioonidega ning toimib pankade kaudu. Kahjuks viib taoline süsteem globaliseerunud majanduses selleni, et ühiskonna ligipääs rahadele on väga piiratud ning raha liigub tarbijani kitsama ringi kaudu. See omakorda tekitab olukorra, kus maailma varad ning ideed kogunevad väiksema inimeste hulga kätte. Kaasaegne süsteem viib selleni, et vaesed jäävad vaesemaks ning rikkad saavad rikkamaks. Tugevat keskklassi, mis oli 20. sajandi arengumootoriks, enam ei olegi. Mitmed Euroopa majandusteadlased, kutsuvad üles riigi võlakirjade kasutamise asemel, jagama raha otse kodanike kontodele. Viimane võlakirjade programm võimaldaks kanda iga Euroopa kodaniku kontole kümne aasta jooksul 200 eurot, seda- igakuiselt. Teadlaste ja Roheliste arvamusel paneks see õitsema väikese ja keskmise ettevõtluse, parandaks teenuste kättesaadavust ja kvaliteeti, soodustaks vabatahtlike ettevõtmiste levikut. Tarbimise asemele paneks see inimesi rohkem panustama suhtlemisse ning tekitaks palju töökohti.

Kui toetad kodanikupalga idee edasist uurimist, siis anna oma digiallkiri siin: https://rahvaalgatus.ee/initiatives/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b

Andrei Gudim
Andrei Gudim, aseesimees, +(372) 5664 2734, andrei.gudim@erakond.ee

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.