Marko Kaasik: Kataloonia kriis on Euroopa Liidu asi

Brüssel peaks võtma uue hoiaku, olema vahendajaks ja veenma rahvaid, et riigi jagunemine Euroopa ühiskodu raamistikus ei ole mitte konflikti eskalatsioon, vaid selle lahendus, kirjutab Erakonna Eestimaa Rohelised juhatuse liige Marko Kaasik.

Harva on teises riigis toimuv Eesti avalikkuses nii suurt huvi äratanud kui Kataloonias läbiviidud iseseisvusreferendum. Veelgi harvemini on Eesti meedia kaudu väljendatud avalik arvamus välispoliitika küsimuses nii palju lahknenud valitsuse seisukohast.

Rahva enesemääramisõigus ja riikide territoriaalne terviklikkus on rahvusvaheliste suhete kaks alusprintsiipi, mis lähevad ikka ja jälle, ühes ja teises paigas omavahel vastuollu. Nüüd siis Kataloonias – esimest korda Euroopa Liidus. Ja see asjaolu muudabki Kataloonia juhtumi eriliseks.

Liikmesriigid on Euroopa Liidule loovutanud nii suure osa oma suveräänsusest, et on kujunenud uusaegses maailmas ainulaadne riikideülene ühendus, mis kardinaalselt erineb kõikvõimalikest rahvusvahelistest organisatsioonidest.

Euroopa Liidu üheks tähtsaimaks aluspõhimõtteks on subsidiaarsus, mis tähendab, et kõik otsused tuleb teha madalaimal võimalikul haldustasandil, võimalikult lähedal kodanikele. Liidu sekkumine on õigustatud juhul, kui riigi tasandil ei tulda olukorraga toime. Väidan, et Kataloonia kriis on just niisugune olukord.

Föderalistide «Euroopa äriprojekt»

Jah, juhtum on ootamatu ja enneolematu. Euroopa Liidul ei ole mehhanisme niisuguse kriisi reguleerimiseks. Aga olukord nõuab, et need mehhanismid kiiresti loodaks, nii nagu seda tehti Kreeka võlakriisi puhul.

Äärmiselt silmakirjalik on tegutseda otsustavalt vaid siis, kui küsimus on rahas ja nimetada rahva enesemääramise küsimust riigi siseasjaks.

Euroopa Liit on algusest peale mõeldud seisma eelkõige oma kodanike eest, raha on vaid üks vahenditest nende heaolu tagamiseks. Euroopa Komisjoni erinev käsitlemine Kataloonia ja Kreeka kriiside näitab, et tegelikkuses töötab föderalistide «Euroopa äriprojekt», milles inimene ja tema identiteet on teisejärgulised.

Küsimus, millele on raske vastust leida

Euroopas toimib Schengeni viisa- ja majandusruum, õiguskord on suurel määral ühtlustatud. Inimesed saavad liidu piires vabalt liikuda, töötada ja õppida.

Jääb arusaamatuks, miks iseseisev Kataloonia ei võiks kuuluda Euroopa Liitu, delegeerides liidule sama palju õigusi, nagu iga teinegi liikmesriik. Ei katalaanidele ega hispaanlastele ei tooks see ümberkorraldus suuri muutusi igapäevaelus. Brüsseli hea tahte korral saaks ülemineku korraldada sujuvalt ja valutult.

Vastupidi, Euroopa ühiskodust väljaheitmine tõmbaks piiri vahele ning looks piirangud inimeste ja kaupade vabale liikumisele, mida igaüks omal nahal tunda saaks. See ähvardus ainult tugevdab hispaanlaste soovi Katalooniat endale hoida.

Vaenlase otsimise taktika

Euroopas ollakse väga mures paremradikaalide esilekerkimise pärast, kuid vähem osatakse näha senise põhivoolu partei järk-järgulist radikaliseerumist. Briti Brexiti-meelsetele konservatiividele järgnevad Hispaania omad, kusjuures tunduvalt metsikumal moel.

Kataloonias vägivallatsenud peaminister Mariano Rajoy konservatiivse vähemusvalitsuse ambitsioonikus ei ole ilmselgelt vastavuses rahvalt saadud nõrga mandaadiga.

Mäletatavasti jäi Rahvapartei mullu Hispaanias võimule mitte kompromisse tehes, vaid vastaseid väsitades: peale aasta kestnud patiseisu ja teistkordseid valimisi andsid sotsialistid alla ja jäid erapooletuks, mis võimaldas Rajoyl parlamendihääletusel lihthäälteenamusega säilitada 2011. aasta valimiste järel saadud peaministri koht.

Nüüd on Katalooniast vaenlase otsimine saanud Rajoy taktikaks, et võita enda poole hispaanlaste enamus hoolimata nutusest sotsiaalmajanduslikust olukorrast, mida tema ärieliiti soosiv poliitika karvavõrdki ei paranda. Tuleb tuttav ette: just nagu Türgi president Erdogan otsimas vaenlast kurdide rahvusliikumisest.

Kui Brüssel ja teised liikmesriigid ei jõua äratundmisele, siis võime varsti näha diktatuuri sündi Euroopa Liidus. Rajoy vastasseisupoliitika Kataloonias ei ole mitte rumal, vaid hoopis küüniliselt kaval.

Meil on nüüd riikideülene Euroopa Liit

Teise maailmasõja kogemuste peale kujunes Euroopas suur hirm riigipiiride muutmise ees, mis kestab siiani. Aga Euroopa poliitmaastik on tundmatuseni teisenenud ja meil on nüüd riikideülene Euroopa Liit.

Brüssel peaks võtma uue hoiaku, olema vahendajaks ja veenma rahvaid, et riigi jagunemine Euroopa ühiskodu raamistikus ei ole mitte konflikti eskalatsioon, vaid selle lahendus.

Sujuvaim tee lahenduseni on autonoomia järk-järguline laiendamine. Selleteemalise diskussiooni saaksid algatada liikmesriigid, sealhulgas Eesti eesistujamaana. Kataloonia valitsus tahab praeguses olukorras käituda tasakaalukalt, võttes aja maha ja lastes diplomaatial toimida, nii nagu seda tegi 1990. aasta alguses üleminekuperioodi välja kuulutanud Eesti. Aga pinge alandamine ei ole Madridi huvides, nagu paistab.

Artikkel ilmus 23.10.2017 Postimehes: https://arvamus.postimees.ee/4286527/marko-kaasik-kataloonia-kriis-on-euroopa-liidu-asi?utm_source&utm_medium=button_article&utm_content&utm_campaign=fb_social