Mitte minu tagahoovis

Enamus uuendusi mõjutab keskkonda ning eelkõige lähimat keskkonda. Samas ei arvestata seda vastavate otsustuste langetamisel. Otsuseid püütakse kampaaniatega läbi suruda ja kampaaniatega vastu hakata selmet kompenseerida mõju keskkonnale. Vaidlused toimuvad olukorras, kus kumbki pool ei oma ülevaadet uuenduse mõjust (nii positiivsest kui ka negatiivsest). Selle tõttu venib protsess väga pikaks, suur osa inimesi jääb rahulolematuks ning paljud head algatused jäävadki realiseerimata. Kõige hullem on ebajärjekindlus, kui algul lubatakse ja seejärel keelatakse või vastupidi. Sel juhul tehakse asjatuid kulutusi, mis ei anna mingit tulu või surutakse maha soov üldse midagi asjalikku teha selmet teiste arvel vegeteerida.

Kui on kavas midagi ette võtta, tuleks läbi rääkida nendega, keda see mõjutab ning jõuda kokkuleppele, kuidas seda mõju kompenseerida. Parem oleks, kui kõrvalised inimesed selles protsessis ei osaleks, sest mida rohkem on inimesi, seda kergem on üksteisest mööda rääkida ja raskem jagatud arusaamale jõuda. Avatud arutelu puhul on suurem tõenäosus, et osalejate seas on meditsiinilise probleemiga inimesi, kellega polegi võimalik kokku leppida või pahatahtlikke inimesi, kes kasutavad teemat oma huvides sh kandideerimiseks valimistel.

Eesmärk on asjaosaliste nõusolek st inimesed ei ole vastu ja on valmis selle uuendusega koos eksisteerima. Üksmeel, kõigi poolthääletamine ei ole realistlik nõue ning ei ole ka usutav. Kui kokkuleppele ei jõuta, tähendab seda, et antud plaaniga saavutatav tulu on väiksem, kui kaasnev kahju.

Kahju kompenseerimine võib olla rahaline või mitterahaline. Viimasel juhul ehitatakse barjäär müra vastu või veetrass puhta vee saamiseks, antakse inimesele võimalus mujale kolida või õppida uus eriala vms.  

Nendest põhimõtetest peaks lähtuma nii rahvusvahelisel tasemel kui ka kohalikul ja perekondlikul tasemel. Euroopa Liidus ja perekondlikul tasemel on selle kohta ka palju positiivseid näiteid, kahjuks ei saa seda aga veel väita Eesti riigi ja Eesti kohaliku omavalitsuse tasemel, kus kehtib demokraatlik (loe bolševistlik) arusaam, mille kohaselt vähemus peab enamusele alluma ja selle tõttu kannatama.

Sama peaks kehtima ka keeldude puhul, kui inimesel keelatakse midagi teha, mis teistel on lubatud nt maja remontimisel, metsa majandamisel jm. Tavapäraselt reguleerib seda kinnisvaramaks, mis selliste piirangute puhul on oluliselt madalam. Kuna Eestis seda võimalust ei ole, siis tuleks sellised piirangud ja keelud kompenseerida kuidagi teisiti, et piirangute ja keeldude nõudjad teadvustaksid, kui palju see “maksab”. Ilma selleta on kerge nõuda ja kehtestada keelde ja piiranguid, mis paistavad nii ilusad ja õilsad.  

Omaette probleemiks on seniste keskkonnareostajate hirm, et uued keskkonnasõbralikumad tehnoloogiad jätavad nad ilma toorainest, töötajatest ja turgudest. Seega tuleb ka neile tagada “pehme maandumine” või “kuldne taandumine”, et nad ei hakkaks toetama uute tehnoloogiate vastu võitlejaid.

Jüri Ginter, Eestimaa Rohelised volikogu liige

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.