Mitte minu tagahoovis

Enamus uuendusi mõjutab keskkonda ning eelkõige lähimat keskkonda. Samas ei arvestata seda vastavate otsustuste langetamisel. Otsuseid püütakse kampaaniatega läbi suruda ja kampaaniatega vastu hakata selmet kompenseerida mõju keskkonnale. Vaidlused toimuvad olukorras, kus kumbki pool ei oma ülevaadet uuenduse mõjust (nii positiivsest kui ka negatiivsest). Selle tõttu venib protsess väga pikaks, suur osa inimesi jääb rahulolematuks ning paljud head algatused jäävadki realiseerimata. Kõige hullem on ebajärjekindlus, kui algul lubatakse ja seejärel keelatakse või vastupidi. Sel juhul tehakse asjatuid kulutusi, mis ei anna mingit tulu või surutakse maha soov üldse midagi asjalikku teha selmet teiste arvel vegeteerida.

Kui on kavas midagi ette võtta, tuleks läbi rääkida nendega, keda see mõjutab ning jõuda kokkuleppele, kuidas seda mõju kompenseerida. Parem oleks, kui kõrvalised inimesed selles protsessis ei osaleks, sest mida rohkem on inimesi, seda kergem on üksteisest mööda rääkida ja raskem jagatud arusaamale jõuda. Avatud arutelu puhul on suurem tõenäosus, et osalejate seas on meditsiinilise probleemiga inimesi, kellega polegi võimalik kokku leppida või pahatahtlikke inimesi, kes kasutavad teemat oma huvides sh kandideerimiseks valimistel. [..]

Loe edasi klikates artikli pealkirjal.

Read more

Aleksander Laane: asju ja päid on segaseks aetud suuresti asjata

Kui inimesed saavad mõtestatud töö, puhta vee, päikese-ja tuuleelektri ning natukenegi haridust, siis pole neil vajadust kuhugi põgeneda või rännata, kirjutab Eestimaa Roheliste aseesimees Aleksander Laane.

Segane aeg pidi esile tõstma segaseid inimesi, aga seekord on asju ja päid segaseks aetud suuresti asjata. Lugesin selle ränderaamistiku dokumendi diagonaalis läbi. Ja ei leidnud sealt suurt hulka asju, millest hirmust õlgu väristades räägitakse. Jah, ma pole just ÜRO tegemiste suur austaja ega ka jurist või rahvusvahelise õiguse asjatundja. Olen tihti mõelnud, et John Boltonil võis olla õigus, kui ta ütles, et keegi ei pane tükk aega tähelegi, kui ÜRO peakorteri mõned korrused ühel hommikul õhku haihtunud oleks. Kuid ränderaamistikust leidsin ma ka mitu mõtet, mida heaks kiita. On teised küll sõnastatud väga bürokraatlikult kuivalt, kuid iva neis on. Seda enam, et ma ise kirjutasin samadest asjadest juba aastal 2015 – et probleemidega peab tegelema seal, kus nad tekkinud on ning et Eesti ei saa võtta vastu suurt hulka põgenikke.

Hüsteeria, mis Eestis praegu lahti läinud, pole aga hea nõuandja. [..]

Loe edasi klikates artikli pealkirjal.

Read more