Tselluloositehas, katsepolügoon Tartu külje all

Puidurafinerimistehase (lihtsustatult – tselluloositehase) algatusrühm on uuringute algusfaasis, aga sihib tõenäoliselt Tartust vahetult ülesvoolu paiknevat asukohta. Kuna tehases plaanitakse seni järgi proovimata uut tehnoloogiat, siis pole kindel, kas pangad nii riskantse projektiga kaasa tuleks. Surve metsale ja veekvaliteedile võivad osutuda liiga suureks.

Tehase algatusgrupp on loonud mulje, nagu kaalutakse keeruka analüüsi raames tehase arvukaid võimalikke asukohti, et analüüs lõpuks sobivaima koha kätte näitaks. Nii räägiti mõnda aega Suur-Emajõe jõgikonna kõrval ka Pärnu jõe alamjooksust ja Narva jõe jõgikonnast. Emajõgi tunduvat juba praegu algatusgrupile tõenäolisema asukohana, kuna seal on tehasele tarvilikku vett rohkem. Ma ennustan, et selle valiku taga oli vähemalt sama oluline majandusargument – tehas ei taha hakata puidu pärast võistlema Pärnu ja Sillamäe sadamate väravahindadega ja loodab, et saab Lõuna-Eestist puu väiksema konkurentsiga ehk odavamalt kätte. 

Mulle teeb tehase rajamise uitmõttega seoses keskkonnaaspektidest kõige rohkem muret surve metsadele ja Emajõe veekvaliteedi tulevik. Tehase algatusrühm on kaua üritanud tõestada, et nende tegevus ei saa kaasa tuua vajadust tõsta raiemahtu ja puitu jätkuks kõigile. Eestis on tasahilju, aga süstemaatiliselt puuraiumise reegleid lihtsustatud – küll suuremaid lanke lubades, küll raievanust alandades või kaitsealadel julgemat raiet võimaldades. Selle taga on puidutööstuste samasugune tasahilju, aga süstemaatiliselt avaldatav surve otsustajatele – et saekaatritesse ja tehnikasse tehtud hiiglaslikud investeeringud paremini ära tasuks, tahetakse lihtsamat ligipääsu ressursile, metsale. Ja lahjendatud reeglistik on kahtlemata üks lihtsama ligipääsu looja. 

Edasi lugemiseks kliki artikli pealkirjal.

Read more