Rohepoliitik: Aaviksoo ärgu kartku, eestlane rügab tööd edasi ka siis, kui saab kodanikupalka

Ettekujutusel töökast eestlasest on pikk ajalugu. Karmis Põhja-Euroopa looduses ellujäämiseks pidi talumees oma tegemisi vähemalt aasta ette kavandama ja kavadest kinni pidama. Iseenda loodud töödistsipliin kehtis siin Läänemere ääres juba siis, kui protestantlikust eetikast ega ristiusustki veel midagi ei teatud.

Erilise tõuke töökusele andis talupoegade pärisorjusest vabastamine umbes 200 aastat tagasi: ränga tööga raha teenides sai oma talumaa mõisalt päriseks osta. Kui maa oli oma ja mõisale tööd teha enam ei tulnud, siis terendas võimalus edasise visa tööga tasapisi jõukust koguda. Taoline väikeettevõtluse soosimise poliitika Balti kubermangudes kasvatas kogutoodangut ja tõi mõisatele kiiresti sisse hulga raha, mida ülemkiht vajas arenevas kapitalismis maailmatasemel püsimiseks.

Töötamine vaid endale
Mõisamaade laialijagamine esimese vabariigi ajal tõstis eestlaste töötahet veelgi: nüüd oli võimalus tööga jõukust koguda ka neil, kes varem olid kõrvale jäetud, sunnitud palgatööd tegema ja peost suhu elama. Piima- ja masinaühistute massiline loomine tol perioodil võimaldas ühelt poolt efektiivselt majandada ning teiselt poolt tekitas võrdsuse ja ühtekuuluvuse tunde valdavalt talurahvast koosnevas ühiskonnas.

Taasiseseisvunud Eesti majanduse ülesehitamisel kerkis tööeestluse narratiiv taas üles, kuid „haavadega”, mille oli löönud kommunistlik tööpropaganda ja sunniviisiline kollektiviseerimine. Too hävitav kogemus välistas mõtte vabatahtlikust ühisomandist. Uue vabariigi kodanikele on iseloomulik pigem mõtteviis: ma töötan palju, aga üksnes enda ja oma pere heaks, ühiskond ei lähe mulle korda!

Loe ja jaga edasi klikates artikli pealkirjal.

Read more