Marko Kaasik: Kataloonia kriis on Euroopa Liidu asi

Harva on teises riigis toimuv Eesti avalikkuses nii suurt huvi äratanud kui Kataloonias läbiviidud iseseisvusreferendum. Veelgi harvemini on Eesti meedia kaudu väljendatud avalik arvamus välispoliitika küsimuses nii palju lahknenud valitsuse seisukohast.

Rahva enesemääramisõigus ja riikide territoriaalne terviklikkus on rahvusvaheliste suhete kaks alusprintsiipi, mis lähevad ikka ja jälle, ühes ja teises paigas omavahel vastuollu. Nüüd siis Kataloonias – esimest korda Euroopa Liidus. Ja see asjaolu muudabki Kataloonia juhtumi eriliseks.

Liikmesriigid on Euroopa Liidule loovutanud nii suure osa oma suveräänsusest, et on kujunenud uusaegses maailmas ainulaadne riikideülene ühendus, mis kardinaalselt erineb kõikvõimalikest rahvusvahelistest organisatsioonidest.

Euroopa Liidu üheks tähtsaimaks aluspõhimõtteks on subsidiaarsus, mis tähendab, et kõik otsused tuleb teha madalaimal võimalikul haldustasandil, võimalikult lähedal kodanikele. Liidu sekkumine on õigustatud juhul, kui riigi tasandil ei tulda olukorraga toime. Väidan, et Kataloonia kriis on just niisugune olukord.

Föderalistide «Euroopa äriprojekt»

Jah, juhtum on ootamatu ja enneolematu. Euroopa Liidul ei ole mehhanisme niisuguse kriisi reguleerimiseks. Aga olukord nõuab, et need mehhanismid kiiresti loodaks, nii nagu seda tehti Kreeka võlakriisi puhul.

[loe edasi klikates pealkirjale]

Read more

Kas ainult Hispaania siseküsimus?

Kataloonia on Hispaania riigi koosseisus olev autonoomne piirkond. Autonoomse piirkonna eesmärk Hispaanias on tagada ajaloolistele piirkondadele ja rahvustele teatud määral iseseisvus. Autonoomseid piirkondi on Hispaanias 17. Lisaks katalaanidele ja baskidele on Hispaanias mitmeid (sh sõltumatust omanud) rahvaid allutatud hispaania ülemvõimule.
Nüüd, kus üks rahvas Hispaanias soovib tagasi saada oma iseseisvust (Kataloonia oli iseseisev 1640–1652, 1678 ja 1701–1714), on hämmastav, et Eesti juhtivpoliitikud ja riigiaparaadi juhid pigem toetavad Hispaania terviklikkust kui ühe rahvuse iseseisvuspüüdlusi. Huvitav, 20 aastat tagasi, kui olime samas seisus, oli meile samuti oluline tugi. Nüüd, kus katalaanid on samas olukorras, keeldume katalaane avalikult toetamast kuna selline on Euroopa ametlik poliitika.

Lihtne on jaanalinnu kombel pea ära peita ja teha nägu, et küsimus ei puutu meisse ning see on ühe riigi siseasi. Samas kui riigi keskvõim kasutab julmalt jõustruktuure oma rahva vastu, siis küsin miks nüüd ei seista euroopalike väärtuste eest?

Euroopa suurriikidele on kataloonia iseseisvuse küsimus valus küsimus. Andes ühele rahvusele iseseisvuse võivad seda tahta ka teised. Lisaks on küsimus keeruline kuna tuleb mõtelda läbi ja leida vastused küsimustele:

Kas Euroopa Liidu riigist eralduv osa jääb automaatselt Euroopa liidu osaks või mitte?
Kuidas jagunevad rahalised õigused ja kohustused jagunevate vahel?
Kui pikk oleks jagunemise protsess ehk mis eeldused, ja mis rahade arvelt, oleks vaja enne luua, et eralduv piirkond saaks riigina jätkuvalt toimida?
Kas peaks olema mingid alampiirid (rahvuse suurus, oma keel, kaua peab olema rahvus eralduvas piirkonnas elanud vms), millest lähtuvalt on eraldumine ja uue riigi teke mõistlik?
Kui suur protsent (70%, 75%) piirkonna elanikest peab olema iseseisvuse poolt, et see väljendaks selgelt selle rahva tahet?

On selge, et sellele vastasseisule on vaja leida rahulik lahendus. Kui kaks osapoolt on läinud tülli, siis on vaja kolmandat osapoolt, kes aitab leida lahendust. See oleks Eesti, kui Euroopa eesistuja, esmaülesanne aidata leida lahendust Euroopa sees tekkinud olulisele probleemkohale. Vägivald ja probleemi ignoreerimine ei ole lahendus.

Kaido Vetevoog
Nõmme kandidaat nr 1430

Read more