Eestimaa Roheliste vastused Kaido Kama küsimustele

Möödunud aasta lõpus väljendas Kaido Kama väga täpselt meist paljude soovi – me tõesti tahame oma riiki tagasi. Sõnastatud soovi ajenditeks oli kaks asjaolu. Esiteks see, et kunagi varem pole korraga olnud päevakorras sedavõrd palju meie elukeskkonda ulatuslikult ja pöördumatult muutvaid ettevõtmisi. Ja teiseks – inimesi, kes nende pöördumatute muutuste pärast südant valutavad, naeruvääristatakse ja mõnitatakse avalikult, kasutades selleks riikliku propaganda vahendeid. Kaido Kama kutsus erakondi üles väljendama selgelt oma seisukohti metsaraie, Rail Balticu, tselluloositehase ja fosforiidi kohta. Teemat on jätkanud Andres Tarand, kes ütleb, et Eesti lobistab Euroopas vaid reostajate huvides. Ederi Ojasoo kirjutab, mis läheb Eesti jaanalinnu-poliitika maksma Ida-Viru elanikele, kus põlevkivikaevandused muudavad elu põrguks.

Hiljuti avaldatud teadusandmed viitavad sellele, et Euroopasse suunduvaid põgenikelaineid kannustavad algpõhjusena just kliimamuutused. Kestvad ja hävitavad põuad omakorda on aga suuresti põhjustatud metsaraiumisest üle kogu maailma. Eelmisel aastal avaldatud 15 000 teadlase kiri hoiatab inimesele vajaliku looduskeskkonna kokkukukkumise eest. Kõigest viimase 25 aastaga on metsade pindala vähenenud 121 miljoni hektari võrra ja kahanemine jätkub kurjakuulutava tempoga. Kliimamuutuste trumpässaks olev süsinik algainena on suures osas metsadest atmosfääri kolinud. Selle tagasisidumiseks on sisuliselt ainult üks tee – liigirikaste metsade taastamine pea Sahara kõrbe suurusel alal.

Mets on Eesti rikkus

Eesti on veel suhteliselt metsarikas riik, kuid see rikkus on elurikkuse ja elukohtade mõttes tükikesteks rebitud. Seepärast on Roheliste seisukoht ühemõtteline – metsade raiumine on juba praegu ohtlikult suur. Lageraie on eelistatud ning RMK poolt kehtestatud uute metsamasinate nõue survestab metsatööstust mahte pidevalt kasvatama. Eesti Energia poolt puude Auvere ahju ajamine on […]

Loe edasi klikates artikli pealkirjal

Read more

Kaido Vetevoog: Metslase ja metsa kaitseks

Eestlane on ajalooliselt olnud põline loodusrahvas. Rahvas, kes on elanud sajandeid oma maal. Vaesena ja töökana. Pigem erakuna kui karjana koos. Mujalt tulijad on pidanud meid ikka matsideks. Kultuurituteks metslasteks.

Kuigi metslane, hoolimata selle nimetuse halvustavast maigust, omab head sisu. Metslasel on suur osa tundemaailmast seotud metsa ja loodusega. Metslase primitiivses kultuuripildis on mets ja loodus alati püha. Eesti maastikus ja kultuuritajus on metsal olnud oluline koht.

* * *

Inimese kultuuritaju mõjutab tema ümbritsev maastik. Eestlastel on mets olnud selle pildi oluline osa. Sama oluline kui on olnud oma põllumaa on eestlasele olnud oma kodune metsatukk. Metsaskäik on eestlase kultuuri oluline osa.

Eestlane ei ole kunagi metsa kartnud ning pigem on ta metsast saanud kaitset. Siis kui ristisõdijad euroopaliku kultuuri ja usku tõid läksid metslased läikivate raudrüüde eest metsa pakku. Samuti tehti seda nõukogude inimeseks vormimisest pääsu otsides. Metsa minejad nimetasid siis ennast metsavennaks. Sest mets kaitses neid. Oli nende vend.

Mets on osa niidistikust mis seob eestlast loodusega. Põlismets on olnud oluline osa põliseestlase kultuuri toitvas juurestikus. Juurtest millest ammutakse seda ürgset jõudu saada hakkama karmides oludes ja tingimustes.

Linnamaastikul kasvanul ei ole tekkinud seda sama seost metsaga ja loodusega. Euroopas on maastikupilt teine ja see on euroopa kultuuris normaalne. Teistmoodi normaalsus kui põliseestlasele. Nüüd tuuakse sisse Eestisse seda uut normaalsust ja kinnitatakse, et see on see õige. Kuidas te harimatud matsid ei saa aru, et terves Euroopas on sedasi. Metsatut täiesti tervet linnainimese normaalust.

Loe edasi klikates artikli pealkirjal.

Read more