Züleyxa Izmailova: Iibest, naiste õigustest ja keskkonnast

Ülerahvastumisest rääkides keskendutakse ebaproportsionaalselt palju maailmas elavate inimeste hulgale ja vähem küsimuse teisele tahule – k u i d a s inimesed elavad. Mis oleks, kui seaksime kvantideedi asemel fookusesse kvaliteedi ja mitte ei vähenda laste arvu, vaid kasvatame neist vastutustundlikud inimesed, kes elavad kooskõlas loodusega ja hoiavad Maad paremini, kui me ise oleme suutnud seda teha?

Viimase aja skandaal on veel kuum. „Laste saamine ei ole keskkonnasõbralik. See on lihtsalt fakt. Maailm on ülerahvastatud.“ (täpsustatud tsitaat) – nii konstateeris feminsitliku kommuuni moderaator Nika Kalantar iibeteemalises „Suud puhtaks“ saates. „Kas keskkond on olulisem kui eestlaste püsimajäämine?“; „Kas me ei tohiks enam lapsi saada?“, algas kohe pahameeletorm.
Rahuneme maha ja pöördume vastuse leidmiseks ratsionaalse argumentatsiooni ja teadusmaailma poole.

Et minu minapildis mängivad olulist rolli emaks, feministiks ja keskkonnaaktiviks olemine, puudutab see sõnavõtt mind väga mitmel tasandil. Kuidas suhtuda Kalantari poleemikat tekitanud väitesse, mille kohaselt ei ole laste saamine keskkonnasõbralik?

Eelmisel aastal pälvis rohkelt tähelepanu Lundi Ülikooli teadlaste uuring [1], mis käsitles elustiilivalikute mõju individuaalsele süsiniku jalajäljele. Leiti, et neli kõige keskkonnakahjulikumat faktorit on lapse saamine, auto kasutamine, Atlandi-ülesed lennureisid ja lihapõhine toitumine. Loetelu järjekord ei ole juhuslik, vaid kajastab mõju ulatust regressiivselt. Kusjuures lapse saamise keskkonnamõju hinnates on aluseks võetud eeldus, et järeltulija tarbimisharjumused vastavad tema sünniriigi keskmisele.

Siit jõuamegi tegeliku probleemini. […]

Loe edasi klikates artikli pildil.

Read more

Pedofiilia ja poliitika

Ajakirjanduse hiljutine kajastus pedofiiliast Eestis ja selle tohutust ulatusest toob välja kinnistunud suundumuse – tegeletakse hoopis tagajärgede, aga mitte ennetusega. 2010. aastal esitasid rohelised paljude lastekaitseorganisatsioonide soovil seaduseelnõu, mis oleks aidanud 14- kuni 16-aastaseid lapsi kaitsta pedofiilide eest. Kui praegu saab täiskasvanuid kuni viieaastase vangistusega karistada alla 14-aastaste noortega vahekorda astumise ja nende kaasamise eest suguühendusest erineval viisil sugulise kire rahuldamisele, siis eelnõu oleks tõstnud lapseealise vastava vanusemäära 16. aastani. Lisaks pakkusid rohelised, et mitme maa eeskujul võiks arusaamatuste vältimiseks lisada klausli, et partnerite vanusevahe ei peaks ületama viit-kuut aastat.
Praegugi riigikogus esindatud erakonnad hakkasid aga rääkima noorte omavahelisest seksist, mida seadus ei käsitle ega peagi käsitlema. Ilmselt oli see tehtud tähelepanu kõrvalejuhtimiseks ja sisulise arutelu vältimiseks. Ning nii nad hääletasidki seaduseparanduse maha. Selle pedofiilide tegevuse mittepiiramise otsuse langetasid Isamaa ja Res Publica Liit ning Reformierakond, sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond ei üritanud kahte esimest «lapsesõpra» isegi takistada – valdavalt nad lihtsalt pugesid peitu ega hääletanud. Ehk siis, nagu seletas Põhja prefektuuri lastekaitseteenistuse vanem Reimo Raivet Postimehes: 40-aastase mehe seks näiteks 15-aastase tüdruku või ka poisiga on paraku moraalselt küsitav, aga juriidiliselt korrektne.

Read more