Küllike Reimaa: Võtame tuleviku tagasi!

Ma ei tea, millal päike oma põlemise lõpetab ja ma ei tea, millal inimesed, riigid ja rahvad üksteise kõrid läbi närivad, et toita majanduse kasvu püha allikat, sõjatööstust. Kuid ma tean, et maavarad, nii ka põlevkivi, saavad ükskord otsa ja need ei taastu kiiresti, ehk mitte üldse inimkonna eluea jooksul. Seetõttu meie slogan “võtame tuleviku tagasi” peegeldab kõige täpsemalt seda, kus me oleme ja kuhu tahaksime jõuda.

Ma ei arva, et põlevkivi kaevandamise ja põletamise saab lõpetada kohe ja kiiresti, nipsust, kuid see peaks olema meie mitte liiga kauge eesmärk, kui me ei taha oma Põhja- Eesti maa-alust õõnsaks uuristada, ükskõik kui kõrgele me põlevkivist ära kasutatava energia hulga viime. Samas ma ei arva, et meie energiatulevik peaks olema aatomienergias.

“Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2016-2030” järgi on 2013.aasta koondbilansi andmetel Eesti põlevkivimaardla varu 4750,4 miljonit tonni. Praegu on Eesti energia kaevandusmaht 15,01 miljonit tonni aastas ja kogu Eesti kaevandusmaht 20 miljonit tonni. Kuigi Enefit toodab energiat ka tuulest, veest, päikesest, prügist ja biomassist, on selle osakaal Eesti elektritootmise mahust mitte eriti suur. 2005 aastal oli taastuvatest energiaallikatest toodetav energia 18%, planeeritud oli see tõsta 20% -ni aastaks 2020.

Auveres väidetavalt saaks toota 50 % osas taastuvast biomassist.[…]

Loe edasi klikates artikli pealkirjal.

Read more

Tselluloositehas, katsepolügoon Tartu külje all

Puidurafinerimistehase (lihtsustatult – tselluloositehase) algatusrühm on uuringute algusfaasis, aga sihib tõenäoliselt Tartust vahetult ülesvoolu paiknevat asukohta. Kuna tehases plaanitakse seni järgi proovimata uut tehnoloogiat, siis pole kindel, kas pangad nii riskantse projektiga kaasa tuleks. Surve metsale ja veekvaliteedile võivad osutuda liiga suureks.

Tehase algatusgrupp on loonud mulje, nagu kaalutakse keeruka analüüsi raames tehase arvukaid võimalikke asukohti, et analüüs lõpuks sobivaima koha kätte näitaks. Nii räägiti mõnda aega Suur-Emajõe jõgikonna kõrval ka Pärnu jõe alamjooksust ja Narva jõe jõgikonnast. Emajõgi tunduvat juba praegu algatusgrupile tõenäolisema asukohana, kuna seal on tehasele tarvilikku vett rohkem. Ma ennustan, et selle valiku taga oli vähemalt sama oluline majandusargument – tehas ei taha hakata puidu pärast võistlema Pärnu ja Sillamäe sadamate väravahindadega ja loodab, et saab Lõuna-Eestist puu väiksema konkurentsiga ehk odavamalt kätte. 

Mulle teeb tehase rajamise uitmõttega seoses keskkonnaaspektidest kõige rohkem muret surve metsadele ja Emajõe veekvaliteedi tulevik. Tehase algatusrühm on kaua üritanud tõestada, et nende tegevus ei saa kaasa tuua vajadust tõsta raiemahtu ja puitu jätkuks kõigile. Eestis on tasahilju, aga süstemaatiliselt puuraiumise reegleid lihtsustatud – küll suuremaid lanke lubades, küll raievanust alandades või kaitsealadel julgemat raiet võimaldades. Selle taga on puidutööstuste samasugune tasahilju, aga süstemaatiliselt avaldatav surve otsustajatele – et saekaatritesse ja tehnikasse tehtud hiiglaslikud investeeringud paremini ära tasuks, tahetakse lihtsamat ligipääsu ressursile, metsale. Ja lahjendatud reeglistik on kahtlemata üks lihtsama ligipääsu looja. 

Edasi lugemiseks kliki artikli pealkirjal.

Read more

Eestimaa Roheliste vastused Kaido Kama küsimustele

Möödunud aasta lõpus väljendas Kaido Kama väga täpselt meist paljude soovi – me tõesti tahame oma riiki tagasi. Sõnastatud soovi ajenditeks oli kaks asjaolu. Esiteks see, et kunagi varem pole korraga olnud päevakorras sedavõrd palju meie elukeskkonda ulatuslikult ja pöördumatult muutvaid ettevõtmisi. Ja teiseks – inimesi, kes nende pöördumatute muutuste pärast südant valutavad, naeruvääristatakse ja mõnitatakse avalikult, kasutades selleks riikliku propaganda vahendeid. Kaido Kama kutsus erakondi üles väljendama selgelt oma seisukohti metsaraie, Rail Balticu, tselluloositehase ja fosforiidi kohta. Teemat on jätkanud Andres Tarand, kes ütleb, et Eesti lobistab Euroopas vaid reostajate huvides. Ederi Ojasoo kirjutab, mis läheb Eesti jaanalinnu-poliitika maksma Ida-Viru elanikele, kus põlevkivikaevandused muudavad elu põrguks.

Hiljuti avaldatud teadusandmed viitavad sellele, et Euroopasse suunduvaid põgenikelaineid kannustavad algpõhjusena just kliimamuutused. Kestvad ja hävitavad põuad omakorda on aga suuresti põhjustatud metsaraiumisest üle kogu maailma. Eelmisel aastal avaldatud 15 000 teadlase kiri hoiatab inimesele vajaliku looduskeskkonna kokkukukkumise eest. Kõigest viimase 25 aastaga on metsade pindala vähenenud 121 miljoni hektari võrra ja kahanemine jätkub kurjakuulutava tempoga. Kliimamuutuste trumpässaks olev süsinik algainena on suures osas metsadest atmosfääri kolinud. Selle tagasisidumiseks on sisuliselt ainult üks tee – liigirikaste metsade taastamine pea Sahara kõrbe suurusel alal.

Mets on Eesti rikkus

Eesti on veel suhteliselt metsarikas riik, kuid see rikkus on elurikkuse ja elukohtade mõttes tükikesteks rebitud. Seepärast on Roheliste seisukoht ühemõtteline – metsade raiumine on juba praegu ohtlikult suur. Lageraie on eelistatud ning RMK poolt kehtestatud uute metsamasinate nõue survestab metsatööstust mahte pidevalt kasvatama. Eesti Energia poolt puude Auvere ahju ajamine on […]

Loe edasi klikates artikli pealkirjal

Read more