Saaremaa sild pole lahendus, tunnel on

Fakt on see, et sild ei vasta tänapäeva nõudmistele. Üha kahaneva puhta keskkonna juures, mis on inimese elu eeltingimuseks, tuleb kõikide nii suurte projektide puhul lähtuda ettevaatusprintsiibist. Oleks loogikaviga jätta kõige olulisemad mõjud inimese keskkonnale rahast pimestatuna arvestamata. Ka ei ole sild täiesti ilmastikukindel ühendustee tormide ja jäätumise ajal.

Sild valmiskonstruktsioonina on ohuks nii rändlindudele kui ka viigerhüljestele. Suur väin Muhu ja mandri vahel on viigrite ainuke rändetee Väinamerest Liivi lahe ja vastupidi. Külmade ja jäärohkete talvede korral lahkub suurem osa viigritest Väinamerest, vaid üksikud jäävad sinna talvituma. Viigerhülged on teiste hülgeliikidega võrreldes äärmiselt pelglikud ja hoiavad paikadesse, kus inimene neid ei häiri. Vangistust, näiteks loomaaeda, taluvad nad väga halvasti ja nende eluiga on jäänud seal lühikeseks. Samuti on viigrid väga tundlikud merekeskkonna reostusele.

Vaid ehitusaegsed keskkonnaohud nagu sette liikumine ja müra, kui need ei kesta kaua, ei pruugi tõesti looduses midagi pikaajaliselt muuta. Ehitis ise aga muudab.

Linnustiku uuring ütleb, et kevadel rändab üle Suure Väina ligikaudu üks miljon ning sügisel pool miljonit lindu. Kõige arvukamad liigid ja liigirühmad on veelinnud, eeskätt kaurid ja merepardid ning valgepõsk-lagle. Kõrgel vee kohal olevad sillad, mis jäävad lindude rändeteele, on teadaolevalt lindudele tapvaks ohuks. Linnud ei lenda silla alt läbi. Isegi Väikest väina ületavad kõrgepingeliinid tapavad palju linde ning mingeid leevendusmeetmeid pole skandaalsel kombel siiani seal rakendatud. On tehtud ka uuringuid, mis näitavad, kui vähe on vaja mõnda täna väga arvukat veelindu rändel tappa, et paari kümnendiga oleks neist puudus käes.

Loe edasi klikates artikli pealkirjal.

Read more