Meditsiinilise kanepi esimene võit

Rohelistel on hea meel, et äsja läks kooskõlastusringile Sotsiaalministeeriumi määruse muudatus, mis on otseselt paljudele patsientidele vajaliku meditsiinilise kanepi ümber käiva võitluse tulemus. Nimelt saavad patsiendid muudatuste jõustumisel veidi lihtsamalt ja lühema aja jooksul kätte kõik need ravimid, mis kuuluvad narkootiliste ja psühhotroopsete ainete esimesse ehk “kõige ohtlikumate” ravimite nimekirja.  Samasse nimekirja kuulub praegu täiesti põhjendamatult ka meditsiiniline kanep ja selle üks põhitoimeainetest.

Möödunud aastal oli Riigikogu sotsiaalkomisjon sunnitud ravikanepi teemat arutama lausa seitsmel istungil jaanuarist maini – sundijateks Eestimaa Rohelised, ravikanepi kättesaadavuse eest seisjad MTÜst Ravikanep ning petitsioonidele allakirjutanud. Petitsiooni esitajad kutsusid ühele istungile ka Kanada ravikanepiarsti ja eksperdi dr. Michael Verbora, kuna Eestis vastav pädevus ja kogemus puudub.

Ja kuigi komisjoni istungitel püüti rääkida enam aiaaugust kui aiast ehk meditsiinilisest kanepist endast, on esimene kivi meditsiinilise ehk ravikanepi kasutamise teelt eemale lükatud. Sotsiaalkomisjon pöördus petitsiooniarutamise istungite tulemusena Ravimiameti ja Sotsiaalministeeriumi poole soovitusega praegu kehtiv kord üle vaadata. Pea aasta pikkuseks venitatud töö on päädinud ühe määruse muutmise kavaga. Nimelt poleks arstil, kes tahab patsiendile esimese nimekirja ravimit (sealhulgas kanepit või sellest tehtud ravimeid) välja kirjutada, vaja enam taotlust Sotsiaalministeeriumi erikomisjoni saata ja sealse lõputu menetlemise tulemust oodata.

Praegusest kuueetapilisest bürokraatlikust, dubleeritud, mittesisulisest ja aegaviitvast protsessist saaks kõrvaldatud kaks esimest etappi. Kanepi teele jääb veel Ravimiameti võimalus 30 päeva arsti taotlust “menetleda”ning võimalus, et Ravimiamet arvab […]

Loe edasi ja leia lisaviited klikates artikli pildil või pealkirjal.

Read more

Züleyxa Izmailova: Iibest, naiste õigustest ja keskkonnast

Ülerahvastumisest rääkides keskendutakse ebaproportsionaalselt palju maailmas elavate inimeste hulgale ja vähem küsimuse teisele tahule – k u i d a s inimesed elavad. Mis oleks, kui seaksime kvantideedi asemel fookusesse kvaliteedi ja mitte ei vähenda laste arvu, vaid kasvatame neist vastutustundlikud inimesed, kes elavad kooskõlas loodusega ja hoiavad Maad paremini, kui me ise oleme suutnud seda teha?

Viimase aja skandaal on veel kuum. „Laste saamine ei ole keskkonnasõbralik. See on lihtsalt fakt. Maailm on ülerahvastatud.“ (täpsustatud tsitaat) – nii konstateeris feminsitliku kommuuni moderaator Nika Kalantar iibeteemalises „Suud puhtaks“ saates. „Kas keskkond on olulisem kui eestlaste püsimajäämine?“; „Kas me ei tohiks enam lapsi saada?“, algas kohe pahameeletorm.
Rahuneme maha ja pöördume vastuse leidmiseks ratsionaalse argumentatsiooni ja teadusmaailma poole.

Et minu minapildis mängivad olulist rolli emaks, feministiks ja keskkonnaaktiviks olemine, puudutab see sõnavõtt mind väga mitmel tasandil. Kuidas suhtuda Kalantari poleemikat tekitanud väitesse, mille kohaselt ei ole laste saamine keskkonnasõbralik?

Eelmisel aastal pälvis rohkelt tähelepanu Lundi Ülikooli teadlaste uuring [1], mis käsitles elustiilivalikute mõju individuaalsele süsiniku jalajäljele. Leiti, et neli kõige keskkonnakahjulikumat faktorit on lapse saamine, auto kasutamine, Atlandi-ülesed lennureisid ja lihapõhine toitumine. Loetelu järjekord ei ole juhuslik, vaid kajastab mõju ulatust regressiivselt. Kusjuures lapse saamise keskkonnamõju hinnates on aluseks võetud eeldus, et järeltulija tarbimisharjumused vastavad tema sünniriigi keskmisele.

Siit jõuamegi tegeliku probleemini. […]

Loe edasi klikates artikli pildil.

Read more