Kaasav linnaplaneerimine kui kliimameede

Kui kohalik kogukond ja eksperdid on oma elukeskkonna kujundamisel kaasatud, sünnivad rohelisemad lahendused. Arvestades, et toimub võimust võõrandumine ja samal ajal istume kõik valguskiirusel kihutaval kliimasoojenemise rongil, peaks olema kaasav ja jätkusuutlik linnaplaneerimine elementaarne.

Tallinna abilinnapeana on keskkonnateemade kõrval linnaelanike kaasamine otsustusprotsessidesse üks valdkond, mille koalitsiooniläbirääkimistel enda vastutusalasse sain. Seetõttu puutun ma oma töös pidevalt kokku nii kaasamisentusiastide kui –skeptikutega.

Olen viimaseid hoolega uurinud ja välja on joonistunud kaks tüpaaži. Ühed usuvad iseenda piiritusse võimekusse ja ei näe ühtki põhjust, miks võhiklike linnakodanike või tüütute aktivistidega (ega ekspertidega) üldse millegi osas konsulteerida. Need on üldiselt vanema generatsiooni esindajad, kes siin linnavõimu koridorides juba pikalt asjatanud on. Neid kaasamisusku pöörata on paras katsumus.

Teise tüpaaži esindajatega on lihtsam, sest nemad on tulemuslikkusele orienteeritud argumenteerijad. Valdavalt on neil kaks hirmu. Esimene on, et kaasamise näol on tegemist keerulise, kohmaka ja tihti tulemusetu protsessiga. Las see tehnilisemat sorti küsimus jääda praegu sinnapaika, see pole antud loos oluline. Teine argument pakub juba rohkem pinget. See on schumpeterlik arusaam, et inimene on ratsionaalne olend vaid teatud tingimustes, küsimustes, kus tal on vastav kompetents või kohene kasu. Suurt pilti aga „tavainimene“ ei aduvat.

Selle loogika kohaselt ei tohiks inimeste kaasamine kliimasoojenemise lahendamisel olla kuidagi põhjendatud. Sest just suure pildi mõtestamine, teaduspõhine lähenemine, homse päeva heaolust kaugemale nägemine jms on eeldused, et probleemi edukalt lahendama asuda. Siin jookseme oma arutlusega tupikusse, sest paraku on meie riigi- ja linnajuhid demonstreerinud erakordset suutmatust kliimasoojenemise katastroofiliste mõjudega arvestada ja ülivajalikke otsuseid vastu võtta.

Tallinnas on selle näiteks rohealade järkjärguline kadumine, linnaruumi ja tänavate planeerimine auto-, mitteinimkeskselt, keskpärane ühistransport ja suutmatus linna terviklikult arendada.

Vaadates neid protsesse, kus kogukond või muud huvigrupid on varem või hiljem – kahjuks tihti hiljem – sõna sekka öelnud, näeme, kuidas avaliku sektori ettevõtmine on justkui võluväel rohestunud. Õismäe raba terviserajad, kus kaotati projektist pärast kohalike sekkumist rohkem kui pooled parkimiskohad, mille arvelt säilis suur osa metsa. Reidi tee projekt, millesse viidi sisse 16 muudatuspunkti. Praegu käib võitlus Rannamõisa tee laiendamise tingimuste üle: kohalikud soovivad madalamat piirkiirust ja haljastuse säilitamist. Tallinna peatänava projekt, mis on väga jalakäija- ja rattasõbralik ning ühistranspordikeskne. Samasse kategooriasse kuulub tselluloositehaski.

Põhjatallinlased said hiljaaegu Ava Linna äpis Süsta pargi uuendamisel kaasa rääkida ja see on hea näide kaasavast ruumiplaneerimisest, aga taolistest ideekorjetest ei piisa. Tallinn peab paika panema kindlad mehhanismid, et anda inimestele senisest rohkem võimalusi linnaplaneerimises ehk enda elukeskkonna kujundamises sõna sekka öelda, sest nii leitakse lahendused, mis toetavad inimeste vaimset ja füüsilist tervist ja on igati kohased soojeneva kliimaga maailmas. Inimesed ei ehita endale kivilinna, nad ehitavad rohelist linna.

Selliste mehhanismide väljatöötamisega praegu tegelemegi. Paneme paika konkreetse raamistiku, kuidas avalikku ruumikujundades linnaelanikke kaasata. Seda kaasamisskeptikute kiuste!

Artikkel ilmus ajalehes “Põhja-Tallinna sõnumid” novembri väljaandes.

Züleyxa Izmailova, Erakond Eestimaa Rohelised esinaine, Tallinna abilinnapea

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.