Tselluloositehas, katsepolügoon Tartu külje all

Puidurafinerimistehase (lihtsustatult – tselluloositehase) algatusrühm on uuringute algusfaasis, aga sihib tõenäoliselt Tartust vahetult ülesvoolu paiknevat asukohta. Kuna tehases plaanitakse seni järgi proovimata uut tehnoloogiat, siis pole kindel, kas pangad nii riskantse projektiga kaasa tuleks. Surve metsale ja veekvaliteedile võivad osutuda liiga suureks.

Tehase algatusgrupp on loonud mulje, nagu kaalutakse keeruka analüüsi raames tehase arvukaid võimalikke asukohti, et analüüs lõpuks sobivaima koha kätte näitaks. Nii räägiti mõnda aega Suur-Emajõe jõgikonna kõrval ka Pärnu jõe alamjooksust ja Narva jõe jõgikonnast. Emajõgi tunduvat juba praegu algatusgrupile tõenäolisema asukohana, kuna seal on tehasele tarvilikku vett rohkem. Ma ennustan, et selle valiku taga oli vähemalt sama oluline majandusargument – tehas ei taha hakata puidu pärast võistlema Pärnu ja Sillamäe sadamate väravahindadega ja loodab, et saab Lõuna-Eestist puu väiksema konkurentsiga ehk odavamalt kätte.

Mulle teeb tehase rajamise uitmõttega seoses keskkonnaaspektidest kõige rohkem muret surve metsadele ja Emajõe veekvaliteedi tulevik. Tehase algatusrühm on kaua üritanud tõestada, et nende tegevus ei saa kaasa tuua vajadust tõsta raiemahtu ja puitu jätkuks kõigile. Eestis on tasahilju, aga süstemaatiliselt puuraiumise reegleid lihtsustatud – küll suuremaid lanke lubades, küll raievanust alandades või kaitsealadel julgemat raiet võimaldades. Selle taga on puidutööstuste samasugune tasahilju, aga süstemaatiliselt avaldatav surve otsustajatele – et saekaatritesse ja tehnikasse tehtud hiiglaslikud investeeringud paremini ära tasuks, tahetakse lihtsamat ligipääsu ressursile, metsale. Ja lahjendatud reeglistik on kahtlemata üks lihtsama ligipääsu looja.

Võimalikud riskid

Ükski puidurafineerimistehase algatusrühma tellitav keskkonna- või tasuvusuuring ei suuda täna välistada olukorda, kus hüpoteetilise tehasega läheb midagi viltu ja hiiglaslike laenude all ägavad omanikud panevad üksi või koostöös võlausaldajatega otsustajad valiku ette: oleme sunnitud poe kinni panema ja sajad töölised lahti laskma, kui te ei lihtsusta nt juurdepääsu puidule või ei alanda vee- või õhusaaste tasusid. Arvata võib, et miljardi euro suuruse investeeringu teinu muresid kuulatakse siiralt ja tähelepanelikult. Maailmast on selliseid keskkonna ja elanike tervise arvelt tehtud väljapressimise näiteid arvukalt tuua. Eestiski õnnetus põlevkivifirmadel oma raskustele viidates kahe aasta eest valitsuselt välja kaubelda neile kasulik, aga keskkonnale kahjulik saastetasude viiekordne alandamine. Nagu põhjendas ausalt toonane rahandusminister Sven Sester: „Soovime võimaluste piires anda põlevkivisektorile keerulisteks aegadeks tuge nii, et inimesed ei kaotaks tööd ja sektor suudaks üle elada olukorra, mille on põhjustanud toodangu madalad maailmaturu hinnad.“

Töötasin eelmised viis aastat Genfis ÜRO keskkonnaeksperdina, nõustades kümne riigi valitsusi säästva veemajanduse ja veekaitse küsimustes. Olen kahjuks lähedalt näinud, kuidas valitsused teinegi kord leiavad, et suur investeering kaalub üles keskkonnakahjud ja on valmis investorile igakülgselt vastu tulema. Eestis kehtib Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiiv 2000/60/EÜ, mille kohaselt on riigil kohustus mitte lihtsalt hoida jõgedes tänast veekvaliteedi taset, vaid tegutseda veekvaliteedi parandamise suunas. Emajõgi ei ole direktiiviga eesmärgiks pandud taset „väga hea“ seni saavutanud, viimase aruande kohaselt on Emajõe veekvaliteet hoopis „halb“ ehk mitu klassi kehvem. Ma pole suutnud välja mõelda, kuidas Emajõe kaldal töötav ja tootmisprotsessis vett kasutav suurtehas veeökosüsteeme ei kahjustaks ja sellega direktiivi eesmärgile vastu ei töötaks.

Uue tehnoloogia katsepolügon?

Põhjalikud uuringud muidugi alles käivad, aga Suur-Emajõe jõgikonnas kaardile vaadates tundub mulle tehase ühe tõenäolisema asukohana Kärkna ja Vorbuse kant, kust Tartu linn vahetult allavoolu ja allatuult. Miks? Tehas vajaks juurdepääsu nii maanteedele kui raudteele ja Emajõe soistel kallastel pole raudteevõrk just üleliia tihe. Uue raudteelõigu rajamine on oluliselt keerukam kui kruusatee asfalteerimine, seega peaks saama määravaks raudtee lähedus. Ma ei imestaks, kui algatusgrupp teeks juba tulevaseks maade kokkuostuks ettevalmistusi. Kui asukoht avalikuks on saanud, on tänastel maaomanikel juba rohkem ruumi suuremat hinda küsida. Teoreetiliselt võib kõne alla tulla ka Reola või Aardla kant, aga raudtee jääks Emajõest juba liiga kaugele ning seal on infrastruktuur kesisem.

Ma pole tehase tulekus siiski kaugeltki veendunud, põhjuseks kombinatsioon keskkonna- ja majandusküsimustest. Tehase algatusgrupp suudab oma taskust välja panna väikese osa väidetavalt vajaminevast miljardist eurost. Algatusgrupp või väljast tulev tuumikinvestor peab tõenäoliselt võtma sadade miljonite väärtuses pangalaenu või võtma osanikuks näiteks Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga. Vähegi viisakad pangad suhtuvad keskkonnariskidesse tänapäeval vägagi tõsiselt. Tehase algatusgrupi sõnul pole valitav tehnoloogia veel teada, sest tehakse uuenduslikku asja, mida mujal veel õieti polegi. Sisuliselt oleks siis Emajõe vesikond uusima tehnoloogia katsepolügon ja ma ei usu, et selline plaan läbi läheks.

Tartus on Reformierakonna ja Keskerakonna juhitav linnavalitsus huvitavas seisus, sest üleriiklikult on pooldatud muuhulgas puuraiumise reeglite leevendamist ja on näidatud valmisolekut ettevõtete keskkonnakoormust vähendada (mis oleks tselluloositehaselegi kasulik) ja Tartu kanti soovitakse investeeringuid, aga nähes rahva skepsist projekti suhtes, ei soovita tehast avalikult toetada ka. Õnneks on muidu olematu rolliga linnavolikogu teemast huvitatud ja kui mitte muud, siis pakub platvormi avalikuks mõttevahetuseks. Näiteks volikogu majanduskomisjon ning arengu- ja planeerimiskomisjon peavad 16. veebruaril juba teise ühisistungi, et raekoja saalis tselluloositehase teemat arutada. Kohal on nii tehase algatusrühma esindajad, keskkonnaametnikud, teadlased. Lähen arengu- ja planeerimiskomisjoni liikmena kindlasti kohale, sest öelda oleks päris palju.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga