Aleksei Lotman: Raiugem rohkem hoopis võsa

Liikluses tundub vahel, et trahvi kardetakse rohkem kui surma: kui kiirust mõõdetakse, sõidavad pea kõik mõistlikult, kui aga mitte, kihutab ligi veerand juhtidest tee- ja liiklusoludele mõtlemata, potentsiaalsete enesetaputerroristidena. Täpselt samamoodi paistab, et metsast ja selle raiumise kliimamõjust kirjutades muretsetakse mõnes artiklis pigem selle üle, ega Euroopa Liit meile ometi trahvi määra, kui mõeldakse sellele, millise metsa ja millise kliima pärandame oma järglastele.

Katsuks siiski raha taga puid ja puude taga metsa näha. Mõtleks esmalt sellele, et mets vajab säilitamist mitte üksnes kliimamuutuse ohu vähendamise tõttu. Erinevad metsad, mida maailma eri paigus leida, on keerulised ökosüsteemid ja paljude liikide elupaigad. Vana metsa häving on ohuks paljudele liikidele, sõltumata sellest, kas raiesmikele pärast midagi istutakse või mitte, sellega kaasnev elurikkuse kadu on pikas perspektiiviks oht ka inimkonna säilimisele. Jutt, et ilma raiumata mets „mädaneb ära” on igale ökoloogiat vähegi tundvale  inimesele naljakas. Pärast surma puud tõesti enamasti kõdunevad, kui nad mingil põhjusel näiteks turbasse või setetesse ei mattu, aga see eri kiirusel ja vahel päris aeglaselt kulgev protsess on osa keerulise ökosüsteemi looduslikust eluringist.

Loomulikult tähendab eri maade metsade erikarvalisus sedagi, et need uuenevad looduslikult väga erinevalt. Mõni mets võib pea muutumatuna säilida aastatuhandeid, üksikute surevate puude asemele kasvavad teised. Teisalt on metsi, mida iseloomustab looduslikult enam-vähem perioodiline põlemine, kus tuli metsa harvendab, ilma seda täielikult hävitamata, ja uuele metsapõlvele ruumi teeb. On ka selliseid metsi, mida iseloomustab aeg-ajalt toimuv tormiheide, misjärel samuti uus põlvkond puid hakkab kasvama. Maailma metsi mõjutavad ka seened ja loomad, sipelgatest kobraste või elevantideni.

Kui soovime metsade elurikkust säilitada, peame neid majandades kasutama looduslikke häiringuid jäljendavaid võtteid. Lageraie küll sarnaneb pealiskaudsel vaatlusel põlengu või tormiga, aga kurat on siin tihti detailides. Metsade „raieküpsuse” iga järjest vähendades on nüüdseks jõutud selliste metsaraieteni, mis võib-olla annavad tõesti sirge (kuigi pigem peene) palgi, kuid raiutavad puud on bioloogiliselt võttes noored. Paljud liigid vajavad puid, mis on tunduvalt vanemad kui praegu raiutavad. Samuti sõltub see, kas lageraie on võrreldav loodusliku häiringuga, langile jäetavate säilikpuude arvust: nii põlengud kui ka tormid jätavad tavaliselt paljud puud alles ega tekita vanade metsade asemele ulatuslikke ühevanuseid noorendikke.

Vahel armastatakse rõhutada, et Eestis on metsasus viimase sajandi jooksul järjest kasvanud ja seega olla mure liigse metsaraie pärast asjatu. Metsasus on tõesti kasvanud ja koos sellega on paranenud ka mitme metsamaastikule iseloomuliku liigi käekäik põdrast hundini. Kui aga vaadata, kuidas elavad mitmed tüüpilised vanade metsade asukad, siis nende olukord on paraku märksa kehvem. Metsade vägisi noorendamine ja lageraielankidega tükeldamine on järjest halvendanud paljude liikide käekäiku, nagu näiteks metsis või lendorav, kellest viimane on jõudnud üsna kadumise äärele.

Aga rääkigem siis ka kliimast, sest viimane mullistus seoses võimaliku Euroopa Liidu „metsatrahviga” tuleneb maakasutuse kliimamõju (nn LULUCF – land-useland-use change and forestry ehk maakasutus, maakasutuse muutus ja metsandus) arvestamise vajadusest. Metsa ja kliima seosed on detailides üsnagi keerulised, aga suured mustrid joonistuvad siiski hästi välja. Üks on selge: metsadesse on talletatud hiiglaslik orgaanilise aine mass, mille põlemisel või muul viisil oksüdeerumisel vabaneb atmosfääri piisavalt palju süsihappegaasi, et kliimat märkimisväärselt mõjutada. Mida suurem on metsa biomass, seda suurema süsinikudepooga on tegu. Seega on kliima stabiilsuse seisukohalt ääretult oluline hoida vanu metsi.

Vahel väidetakse, et vanad metsad ei seo enam süsinikku ja seetõttu oleks kliima seisukohalt õige need nii-öelda noorendada. Esiteks ei ole see väide korrektne juba nimetatud põhjusel: vanad metsad on süsiniku säilitajad sõltumata sellest, kas neis praegu on süsiniku sidumine puude fotosünteesi käigus tasakaalustatud selle vabanemisega puidu lagunemise tagajärjel. Teiseks, osa vanu metsi siiski jätkab süsiniku sidumist: näiteks märjad metsad seovad osa süsinikust ka turbakihti.

Noor mets on tõesti tõhusam süsihappegaasi neelaja, sest ta kasvab kiiresti ja lagunemise protsessid on seal tagasihoidlikud. Ent noore metsa biomass on väike, seetõttu on sinna juba seotud süsiniku mass võrreldes vana metsaga pisike. Nõnda siis on tõesti õigustatud kasutada taastuvenergia või puidukeemia toormena  just noort ja kiiresti kasvavat metsa, eelkõige meil paljudes kohtades vohavaid hall-lepikuid ja pajuvõsasid, kuid olemasolevate vanade metsade intensiivsema raie õigustamine kliimapoliitikast tulenevate kaalutlustega on kas lühinägelik või silmakirjalik.

Kui tahame olla tõeliselt innovaatilised, aga samas ka kaugemale tulevikku vaatavad ja tulevaste põlvede eest hoolitsevad metsamajandajad, tuleks metsakasutus kujundada metsade ökoloogia järgi, mitte suruda metsi praeguse tööstuse ettepandud raamidesse. Tõsta vägisi raiemahte  üle metsade tegeliku juurdekasvu, põhjendades seda metsade vananemise ja „mädanema minekuga”, on väga väär. Kiiresti kasvavat looduslikku võsa meil jätkub ja seda võiks ka senisest rohkem raiuda ning mõistlikul viisil kasutada.