Kaspar Kurve: kõik heterod LGBT paraadile!

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et igasugused paraadid, nagu ka LGBT-paraad, mulle tegelikult ei meeldi. Samuti ei meeldi mulle igasugused meeleavaldused. Samuti ei meeldi mulle igasuguste petitsioonide kirjutamine või allkirjastamine. Samuti ei meeldi mulle tegelikult see, et feminism kui selline üldse eksisteerib ja sellest igal pool pasundatakse.

Aga ometi lähen ja marsin laupäeval uhkelt mööda Tallinnat koos LGBT-kogukonnaga. Ometi olen pea igal Rail Balticu vastasel ning metsade või karusloomade kaitsmise meeleavaldusel kohal. Ometi kirjutan alla kodanikupalga pilootprogrammi petitsioonile, abivajajatele ravikanepi reaalselt kättesaadavaks tegemise petitsioonile jne. Ja ometi pean ennast tänapäeva Eestis feministiks ning toetan kahe käega soolist võrdõiguslikkust ja traditsiooniliste soorollide kadumist.

Natukene vastuolulised eelmised lõigud, aga las ma selgitan.

21. sajandi Eestis ei peaks olema vastandumist nagu hetero vs LGBT või nagu naine vs mees. Ühisnimetaja mõlemal juhul peaks olema lihtsalt inimene. Seksuaalsus ega sugu ei peaks siinkohal absoluutselt teemasse puutuma, nagu ka raamatu puhul, loeb inimese juures sisu, mitte «kaas», eriti arvestades, et selle kujundust inimene ise niikuinii määrata ei saa.

21. sajandi Eestis ei peaks olema diskussiooni Rail Balticu teemal, mis on tehnoloogiliselt eelmise sajandi ja majanduslikult rohkem kui küsitav projekt.

21. sajandi Eestis ei peaks inimesed tulema tänavale, et meie riigis lõpeks ennenägematu metsade raie.

21. sajandi Eestis ei peaks inimesed kirjutama petitsioone, et patsiendid, kelle hädadele kanep pakuks leevendust, seda ka reaalselt endale lubada saaks.

Aga me kõik teame, milline olukord tänases Eestis tegelikult on. Ning ebatolerantsuse ja lolluse vastu peab võitlema, isegi siis, kui osa vahendeist selles võitluses sulle just kõige sümpaatsemad ei ole.

Tagasi LGBT teema juurde. Ma ei näe mingisugust ratsionaalset põhjust, miks üks inimene peaks olema uhke oma LGBT-kuuluvuse üle. Täpselt samamoodi ei näe ma ühtegi ratsionaalset põhjust, miks üks inimene peaks olema uhke selle üle, et ta on hetero.

Vanemaid ei valita, nad lihtsalt on, samuti ei vali inimene oma seksuaalset orientatsiooni või seda, millises kehas ta tunneb end kõige mugavamalt. Igal inimesel on õigus olla see ja teha seda, mida ta tahab ja mis teeb teda õnnelikuks, seda muidugi eeldusel, et ta ei häiri oma tegevusega teisi inimesi ega ei kahjusta keskkonda. See on nii elementaarne, et kuidagi naeruväärne on sellist lauset üldse kirjutada. Sellist asja nagu «õige seksuaalne orientatsioon » ei ole olemas ja selleteemalised diskussioonid peaksid olema peetud juba pimedal keskajal, mitte tänapäeva Eestis.

Aga miks siis ometi on nii, et Eesti on Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) riikidest homofoobia «edetabelis» kolmandal kohal (meid «edestavad» vaid Läti ning Türgi)? Miks ometi läheb nii paljudele eestlastele teiste inimeste seksuaalne orientatsioon niivõrd korda? Vastus on tegelikult väga lihtne: paljud eestlased ei ole oma tänase eluga rahul.

Loeme pidevalt mingitest sisuliselt abstraktsetest majanduskasvu numbritest, mis justkui pajataksid Eesti suurest eduloost, samas tunnevad aga paljud, et nad on lootusetult sellest «kullarongist» maha jäänud. Seda tõestavad veenvalt ka erinevad õnnelikkuse edetabelid. Valitsev mentaliteet lähtub järgnevast loogikast: «Kui minul on asjad halvasti, siis kui mingil grupil inimestest on lood veel halvemad, hakkab minul kuidagi parem.» See on ebaterve ja irratsionaalne suhtumine, kuid otseses korrelatsioonis meie valitseva kliki tegevusega või siis tegevusetusega –  lähenemise küsimus.

Ja just Eestis valitseva laialdase homofoobia tõttu lähengi mina laupäeval – «normaalse hetero mehena» – LGBT-paraadile ja kutsun üles ka kõiki teisi inimesi võimalusel marsiga liituma. Nagu öeldud, ei ole inimese seksuaalne orientatsioon miski, mille üle uhke olla või mis vääriks tunnustust.

Aga omada julgust olla «teistsugune», õigemini olla sina ise, nii homofoobses ühiskonnas nagu Eesti, on tõepoolest austus- ja imetlusväärne. Võin vaid ette kujutada, kui keeruline on paljudele LGBT-kogukonna liikmetele olnud «kapist väljatulek» (ja kui paljud seda veel teinud pole) Eestis endiselt valitsevate iganenud stigmade tõttu. Ja sellist harukordset julgust peaksime me kõik toetama, oleme LGBT või mitte.

Mingem ja marssigem koos ja uhkelt nii kaua, kuni inimese seksuaalne orientatsioon on vaid vastava indiviidi isiklik, mitte aga kellegi teise asi.

Homofoobia ei tohi kuuluda 21. sajandi Eestisse, meil on nii palju huvitavat, mida uurida, õppida ja avastada, et oma energia raiskamine sallimatusele, on pehmelt öeldes piinlik. Elagu LGBT! Elagu Baltic Pride 2017!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.