Aleksander Laane: roheline tee koju

Põgenike jaoks on ka paremaid lahendusi, kui siiani pakutud. Roheliste ettepanekud lähtuvad probleemide lahendamisest seal, kus need tegelikult asuvad.

Väljapääsmatu olukord

Ei Euroopa ega Aafrika riigid saa loota jätkusuutlikule arengule läbi massilise põgenemise. Samuti on selge, et just kliimamuutustest saavad alguse lähituleviku põgenikelained, mis on praegustest veel palju suuremad ja meeleheitlikumad. Me saame neid vältida. Meil on võimalus näidata, et väljapääsmatuna näivat olukorda saab muuta.

Tuhandete põgenike vastuvõtmine igal aastal olukorras, kus Eestis on 190 000 välisriigi kodanikku ja kodakondsuseta inimest, pole meile põhiseaduse täitmise mõttes võimalik. Loomulikult tuleks aidata neid Ukraina inimesi, kes on põgenenud sõjatsoonist ja kel on siin lähedased sugulased. Samas peame olema kategooriliselt eitaval seisukohal tagurlike usuliste vaadetega inimeste riikilubamise suhtes, et mitte avastada ennast olukorras, kus me ei saa enam vabalt oma traditsioonidest, elukorraldusest ja harjumustest lähtuda ja peame kestvat konflikti taluma. Usutagurlastel on küllalt riike, kus nad ennast omasuguste seas hästi saavad tunda. Tuleb teha põhjalik taustakontroll, et oleks välistatud terrroristlike ja muude kuritegelike organisatsioonidega ning terrorismi toetavate riikide võimuorganitega seotud inimeste lubamine Eestisse. Usuvabaduse sildi all ei tohi lubada usulist vägivalda ega teistsuguste religioossete veendumustega inimeste ahistamist.

Kuid Eestil tasub olla innovaatiline näiteks üle Vahemere saabujate osas. Eesti peab siin olema proaktiivne, sest – kvoodiga või kvoodita – meilt kui eurooplastelt eeldatakse halastust vähemalt sõjapõgenike vastu.

Sõjapõgenike abistamine on elementaarne

Peaksime ajutiselt vastu võtma reaalses ohus olnud sõjapõgenike perekonnad, kes tulevad mõnest Aafrika riigist, kus Eesti abiorganisatsioonid on ennast lähedal – kasvõi stabiilses naaberriigis – sisse seadnud või kohalikest oludest teadmisi omavad. Vastuvõetavad perekonnad peavad olema nõus aasta-poolteise või kahe jooksul naasma neile kliima ja kultuuri poolest lähedasse turvalisse keskkonda.

Põgenike asunduse jaoks omandatakse Aafrikas, koduriigi stabiilses osas või naaberriigis maad, rajatakse kohalikku, juba olemasolevat kogukonda arvestades kool ja arstiabipunkt, valmistatakse ette vajalik elamute rajamiseks ja õpetajate tulekuks. See ei pea olema luksuslik, vaid funktsionaalne, oma ülesannet hästi täitev, läbimõeldud.

Põgenikele antakse Eestis arstiabi, õpetatakse vajadusel autot ja traktorit juhtima, e-oskusi, müüri laduma, plaatima, elektritöid tegema jne. Keda saab, rakendatakse tööle – õppimise eesmärgil. Leitakse nende seast üles inimesed, kes suudavad olla oma kogukonna liidrid, ja püütakse anda neile eestvedamise teadmisi. Nii tehakse kõik võimalik, et valmistada nad ette tagasisaatmiseks Aafrikasse – nüüd juba uute oskuste ja toega.

Kaotada tuleb põlvkonnalt põlvkonnale pärandatav põgeniku staatus, vähem kuulata igasuguseid silmakirjateenreid ja ümber korraldada palju sõnu ja vähe villa produtseeriv süsteem. 

Lahendused on olemas

Ühtlasi saaks Eesti firmad arenguabi programmide kaudu võimaluse aidata Eestist tagasisaadetud uusasukaid ja olemasolevat kogukonda parema elujärje saavutamisel. Nii võiks Eesti ettevõtted juhendada päikese- ja tuuleelektrijaamade paigaldamist, elektri- ja sidevõrkude, puhta vee lahenduste ja kanalisatsiooni rajamist; ökoturismi, ekspertide abil ka vastutustundlikku ja piirkonna ökosüsteemi säästva põllu- ja metsamajanduse edendamist, hoiu-laenuühistute moodustamist, e-teenuste arendamist, programmeerimisõpet.

See kõik kuulub tänapäevase ühiskonna juurde ja pakub kohalikele tööd. Lisaks kõigele loome nii head sidemed mandril, kus paljud riigid on väga kiire majanduskasvuga. Tõenäoliselt on kirjeldatud lähenemine kokkuvõttes tõhusam kui püüd kõiki vastuvõetud põgenikke meie ühiskonda integreerida.

On absoluutselt selge, et ka ÜRO pagulaspoliitikat on vaja põhjalikult reformida. Kaotada tuleb põlvkonnalt põlvkonnale pärandatav põgeniku staatus, vähem kuulata igasuguseid silmakirjateenreid ja ümber korraldada palju sõnu ja vähe villa produtseeriv süsteem. Aga alustame sellest, et teeme oma tegemisi ökoloogiliselt – ehk ökonoomselt.

Artikkel ilmus esmakordselt 19. mai 2015 Postimehes: 
https://arvamus.postimees.ee/3195761/aleksander-laane-roheline-tee-koju

Aleksander Laane, Eestimaa Rohelised aseesimees

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.