KAI KÜNNIS-BERES: Looduskeskkond jääb tsivilisatsioonile alla
Olen oma Vooremaal elanud vanaisa suure pere ainus järeltulija ja minu missioon on oma esivanemate talupojatarkust ja peremehetunnet ehk vastutust oma maa ja tegude eest alal hoida.
Olen oma Vooremaal elanud vanaisa suure pere ainus järeltulija ja minu missioon on oma esivanemate talupojatarkust ja peremehetunnet ehk vastutust oma maa ja tegude eest alal hoida.
Üha enam näen ma bioloogi-ökoloogi ja veeteadlasena kuidas looduskeskond tsivilisatsioonile alla jääb. Eriti ilmekalt avaldub see Tallinnas, kus elan. Aga keskkonnast mittehoolivaid plaane ja arendusi, nagu hiiglaslik 15-aastase puidutarne garanteeritusega ja heitvett Emajõkke suunava tselluloositehase riiklik eriplaneering Tartumaale ja Rail Baltic, tuleb viimasel ajal ridamisi. See näitab selgelt, et riigikogus puudub looduskeskkonna, puhta vee ja toidu, tervislike elutingimuste eest seisev jõud.
Tegelikult puudub ka teadmine ja ohutaju, milliste tulemusteni võib viia looduskeskkonda hoolimatu ja hävitav suhtumine. Meie veekogud on talunud aastakümneid inimtegevusest tulenevat koormust ning nende ökosüsteemide taluvuspiir on juba künnist ületamas. Veel veidi ja järvede põhjast kaob hapnik, surevad põhjaloomad, siis kalad. Metsatööstuse masinapargi võimsuse hüppeline kasv, harvesteride kasutuselevõtt, on järsult suurendanud ulatuslikke lageraideid, mida Vooremaalgi arvukalt kohata võib. Tõeline peremees oma metsaga nii ei teeks. [..]
Loe edasi klikates artikli pealkirjal.
