Züleyxa Izmailova: Jäägu abielugi vaid meeste vahele?

Kui silmad ja kõrvad kinni katta, et mitte näha meie valitsuse pimedat keskaega meenutavat perekonnapoliitikat, oleme ju täitsa kaasaegse riigi moodi. Vähemalt esmapilgul võiks nii tunduda. Naistel on lubatud tööl käia, autot juhtida ja meil on isegi valimisõigus! 

Artikkel ilmus ka Eesti Päevalehe Poliitkolumnisti rubriigis: https://epl.delfi.ee/arvamus/poliitkolumnist-zuleyxa-izmailova-rinnapiim-0-eurot-jaagu-siis-abielugi-vaid-meeste-vahele?id=91804773

Naiste osalus Eestit puudutavate oluliste otsuste vastuvõtmisel on ebaeuroopalikult tagasihoidlik. 

Riigikogu leheküljel sai 26.11.2020 seisuga kokku lugeda 29 naist 101st parlamendi liikmest. Sealt oli puudu üksikema ja minister Mailis Reps, kes astus oma ametist tagasi, kui jäi ajakirjandusele vahele oma laste ametiautoga sõidutamisega. Repsi asemel jätkab haridusministrina nüüd eksroolijoodikust Jaak Aab.  Aga tema asemel saab regionaalministri ametit proovida nüüd Anneli Ott. Kokkuvõttes võime olla rõõmsad, et naiste osakaal valitsuses ei vähenenud. Neid on endiselt tervelt kaks viieteistkümnest. Paistab, et kaks on Keskerakonna piir, sest ka Tallinna linnavalituse seitsmest juhist on vaid kaks naised. Protsentuaalselt on see muidugi märksa rohkem kui valitsuses täna näha võime, kuid siin ei tohi unustada, et valitsuses on veel kaks parteid, kelle põhiteemadeks on saanud traditsioonilise abieluvormi verega põhiseadusesse kirjutamine ja abordiseaduse karmistamine. 

Tartu Linnavalituseski pole naistega kiidelda, seal on kuuest linnajuhist täpselt üks naine, nii ka Pärnus. Narva on aga säramas nagu Põhjatäht Eesti poliitmaastikul – kuigi ilma linnapeata on kõik neli linnavalitsuse liiget naised. Kord on ikka täitsa käest lastud, mis veel järgmiseks? Panevad veel naise linnapeakski, siis on küll lips läbi. Olgu siis vähemalt kõrgharitud ja ilusa eesti nimega naine, sest naised, kes tahavad juhtivatel positsioonidel töötada, peavad sellistele standardile vastama. 

Meestel ja naistel erinevad standardid

Meeste puhul on nõudmised teised, piisab kui oled esindusliku välimusega kliimaskeptik, kelle hariduskäigust oli ministeeriumi kodulehel mainitud kahe võõrkeele valdamist. Tänaseks on aga needki vihjed sealt kadunud. Ega polegi tarvis mingeid peeneid teadmisi ökoloogiast ja kliimast, ega ta siis töö tegemise pärast tulnudki. Keskkonnaministeeriumis on niikuinii asjad paigas, kantslerid ja osakonnajuhid teevad olulisema ära ning riigimetsa majandamise osakond töötab ka ilma ministrita kui õlitatult ja ükski kärss ei köhi. 

Keskkonnaministeeriumi värskes uuringus, kus paluti vastajatel nimetada kuni kolm isikut, kelle seisukohti keskkonna- ja loodusteemadel nad kõige enam usaldavad oli naised tugevas vähemuses. Neljateiskümne mehe kõrval ainult kolm naist – President, Kaja Lotman ja mina, kuigi tõele au andes oli minu nimi taaskord valesti kirjutatud. Samas kinnitas uuring naiste kõrgemat keskkonnateadlikkust. Meestega võrreldes muretsevad keskkonnaprobleemide pärast naised rohkem, naised käituvad keskkonnasäästlikumalt ja tajuvad selgemalt ka oma võimalusi ja kohustust ning vajadust panustada keskkonnaprobleemide ennetamisse ja lahendamisse. Valimiste ajal võiksid looduse sõbrad ja inimkonna ellujäämisest huvitatud inimesed seda meeles pidada. Õnneks on kirjutavas meedias viimasel ajal hakanud ilmuma ka asjalikke keskkonnaprobleeme ja kliimateemasid lahkavaid artikleid. Kuigi ilmselt pole need enamiku jaoks nii olulised kui päevapoliitilised teemad nagu sefiiritordid, vorstidiilid ja kes kellega magab. 

Edetabelid ja kandidaadid ka kaldu

Sellise teemaderingi pealt ei tule tegelikult üllatusena ka see, et Ekspress Grupi väljaannete põhjal koostatud Mõjukate TOPis on ajakirjanike poolt mõjukamateks märgitud üle 90 mehe ja kõigest 14 naist. Eesti Teaduste Akadeemia kodulehe andmetel on 71-st akadeemia liikmest vaid 6 naised. Loodetavasti lisandub akadeemikute väärika seltskonnaga 2. detsembril naisi juurde, näiteks matemaatikas võib saada akadeemikuks Krista Fischer, teatrikunsti esindajaks kas Luule Epner, Merle Karusoo või Anu Lamp. Ja kuigi looduskaitsjate ja metsaaktivistide seas paistavad silma pigem naised, pole Teaduste Akadeemia metsanduse valdkonda kandideerimas ühtegi naist. 

Ka nädalavahetuse poliitikasaated on naistevaesed ning teemavaliku osas sama üksluised. Suure poliitika huvilisena panen ikka raadio mängima, kuid viimasel ajal on meeste omavahelise ja sisult pea äravahetamiseni sarnaste raadiosaadete kuulamise otstarbekkus küsimärgi saanud. Ja see pole vaid mu isiklik seisukoht. Uskuge mind, Eestis on inimesi keda huvitavad tortide ja võõraste voodielu teemade kõrval ka muud väga olulised Eesti elu edasi viivad küsimused nagu keskkond, kliima, majandus või sotsiaalküsimused. 

Kas naistel polegi midagi öelda?

Vähemalt üks neist saadetest võiks ju olla naiste juhtida või vähemalt võiks naiste osakaal neis kõigis suurem olla. Siis jõuaksid arutelu alla ka enam just naisi puudutavad teemad nagu Isamaa partei plaan muuta üksikemade elu veelgi raskemaks läbi laste alimentide vähendamise. Statistika selle küsimuse puhul on aga kõnekas – üksikemasid on enam kui 90% kõigist Eesti üksikvanemaga leibkondadest ja kõigist elatisvõlglastest moodustavad mehed koguni 96%. Omajagu kurioosne on Raivo Aegi haldusalas sündiva seadusemuudatuse põhjendamiseks korraldatud uuringus seegi, et muude küsitavuste kõrval on seal arvestatud näiteks rinnapiima kuluks 0 eurot! Uuringu koostajad justkui eeldavad, et naine on lapsekandmise masin ja piim tekib õhust. 

Mõnikord väidetakse, et naisi on raskem televisiooni ja raadiosse arutama saada, seda ma isegi usun, sest täna naistel ongi veel pere ja töö kõrvalt keerulisem aega leida, kuid telekanalite ja meediaväljaannete juhid võiksid soolise tasakaalustatuse nimel veidikenegi rohkem pingutada, et murda praegu poliitikas valitsevat seisu, kus vanemad meessoost inimesed teevad lühinägelikke ja ülejäänud ühiskonna osas ignorantseid otsuseid. 

Tahan teha “Jah abieluvõrdsusele!” kampaaniat mitte “Ei valitsusele!” meeleavaldusi. 

Viimane “Esimene Stuudio” on üsna ilmekas näide – kuus meest arutavad selle üle kuidas ühiskond peaks toimima ja mis standarditest tuleks elukorralduses lähtuda. Johannes Tralla väga tänuväärselt puudutas ka küsimuse sõnastuse teemat – miks on küsimus tagurpidi? Palju loogilisem oleks küsida millegi muutmise kohta kui arutada selle üle, kas miski kehtib või mitte, kui ta tegelikult juba ammu kehtib ning õiguslikke tagajärgi ei ole. 

Nagu ütles saates ka Tõnis Mölder: “Ei maksa karta rahvalt saada kumbagi vastust!” Järelikult ei tohiks küsimuse ümber pööramine koalitsioonile probleemiks olla, aga Sibul ütles, et kooseluseaduse kohta ei hakka keegi arvamust küsima. Mis siis nüüd? Meespoliitikute arutelu jälgides läksid paratamatult mõtted ka rändama ja hakkasin ette kujutama kuidas tuleb stuudiosse Jumal ja ütleb stuudiokülalistele, et nüüd on nii nagu on – 6 meest peavad tegema otsuse, kellega debatikaaslastest abielluda. Rohkem valikuid pole. Ühiskonnale parim oleks loomulikult 3 abielu ja kolm peret, aga alati ei leidu ideaalset partnerit, nii et need, kellele see olukord ei sobi, elagu saate lõpuni kurvas üksinduses või soovi korral otsigu armastust Rootsist.

Roheliste esinaine Züleyxa Izmailova

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Translate »
%d bloggers like this: