Ann Lind-Liiberg: Rohelised kannavad sõnavabadust ja avatud maailmavaadet

Ann, räägi meile, kuidas Sa Eestimaa Rohelistesse sattusid, kes Sa oled ja mis on Sulle oluline! 

Aitäh intervjuule kutsumise eest! Mina olen üsna värske Rohelise erakonna liige – liitusin ca 1,5 aastat tagasi. Ma ei valinud erinevate erakondade vahel, vaid mulle olid sümpaatsed just roheliste väärtused ning juhtkonna sõnumid meedias. Olen liitumise otsusega südamest rahul: ka seestpoolt kannavad rohelised erakonnasisest sõnavabadust, avatud maailmavaadet, hindavad teadmistepõhiseid ettepanekuid ning on omavahel soojad ja südamlikud. Praegu seisan erakonnas ka selle eest, et uutel liikmetel oleks oma teadmistega võimalik maksimaalselt erakonna arengusse panustada. 

Roheliste petitsioon “Kaitseme lapsi seksuaalkurjategijate eest!” sai enneolematult kiiresti täis Riigikogule esitamiseks vajalikud 1000 toetusallkirja. Algatuse selgituses seisab: “Erakond Eestimaa Rohelised ja allakirjutanud teevad ettepaneku muuta Karistusseadustikku, et kaitsta lapsi pedofiilide tegevuse ja muu seksuaalse ärakasutamise eest. Selleks palutakse Riigikogul tõsta lapse ja täiskasvanu vahelise seksuaalvahekorra vanusepiiri seniselt 14. eluaastalt 16. eluaastale.”  Ilmselgelt on tegemist terava teemaga, mis puudutab meist paljusid.

Ann, Sa oled üks selle teema hoidjatest. Palun räägi, mis ajendas seda petitsiooni koostama?

Probleemi ning seeläbi vajaduse petitsiooni järgi tõid rohelised välja juba 2010. aastal. Seekordne algatus on juba mitmes, erinevad roheliste juhatused on muret endaga kaasas kandnud pikki aastaid. See pole erakonna jaoks värske teema. 

Eestis on huvitav tendents, et on teemasid, mille puhul jookseme ruttu-ruttu teiste EU riikide heade praktikatega kaasa ning siis on need teemad, mille puhul ei saavuta ka 10+ aastaga piisavalt. Seksuaalse enesemääramise vanusepiir on üks nendest, kus Eesti jääb maha mitte ainult Soomest, Rootsis ja Norrast, vaid ka Lätist, Leedust, Venemaast ja Gruusiast. Petitsiooni puhul tuleb aru saada sellest, et me ei võta ära noore õigusi konsensuslikuks vahekorraks omaealisega. Küll aga on praegu liiga-liiga palju juhtumeid, kus 30,40,50+ täiskasvanud on regulaarses seksuaalvahekorras 14-aastasega ning ühiskond peab seda normaalseks. See teema laieneb: näiteks vanus abiellumiseks lapsevanema nõusolekul on meil ka sama 15 eluaastat, mis Nigeerial, Gabonil ja Afganistanil. Pereelu elamine on omaette vastutus ja seda ei peaks alustama mõtlematult vara. 

Sa tegeled igapäevaselt lastekaitsega ja oled arendanud lastemajateenust, mil moel see algatus aitab lastel tervemateks inimesteks areneda?

Väärkoheldud laste kaitseks mõeldud lastemajateenuse ehk Barnahus arendamisega tegelesin Eestis perioodil 2012-2020. Mul on ääretult hea meel, et riigijuhid võtsid vastu rahvusvaheliselt tunnustatud mudeli, mis tagab seksuaalselt väärkoheldud lastele mõeldud kaitse, sealjuures on vajalikud teenused ühe katuse all. Meil on tänaseks 3 imearmast Barnahusi (islandi keeles lastemaja) Tartus, Tallinnas ja Jõhvis. Eesti lastemajade arendamisega tegelevad nüüd meie teised tublid spetsialistid edasi. Tööd jagub, sest väärkohtlemise liike, mille ohvrid lastemajades  kaitset vajaksid, on teisigi: füüsiline, vaimne, hooletussejätmine. Minu praegune töö viis mind lastemajade arendamisse Georgias, kus aasta jooksul loodame avada majad Tbilisis ja Kutaisis. 

Lastemajade rahvusvaheline fenomen seisneb minu silmis eelkõige lastega töötavate spetsialistide käitumismustrite painutamises. Meil on nii alaealiste kui ka täiskasvanud ohvrite puhul juurdunud mentaliteet, et jah, sa küll saad abi ja õigluse, kuid selleks tee läbi sammud a, b, c (näiteks mine politseisse, mine haiglasse, mine psühholoogi vastuvõtule, tunnista kohtusaalis). Tegelikult peaks tänases maailmas olema elementaarne, et sammud a, b ja c astuvad need eelpool nimetatud spetsialistid ise, sest see on nende töö, palk ja kvalifikatsioon. Lapsele tagatakse kõikvõimalikud mugavused selleks, et tema tunnistuste andmine ning tõendite kogumine oleks võimalikult valutu ja võetakse vastutus selle eest, et laps ka jõuab hiljem vaimse tervise teenusteni. Täiskasvanud spetsialist on see, kes peab vaeva nägema, mitte enam kannatanu ise. Näen õnneks neid muutusi lisaks lastemajale ka teiste ohvritega töötavate partnerite puhul. Aina rohkem disainitakse teenuseid kliendi vaatest ja tegelikult on riigiaparaat kokku üks kodanikule suunatud teenuste ja hüvede pakett. 

Tänapäeva täiskasvanutest on väga suur osa katki, kuna nõukogude ajal laiatarbepsühholoogiat ning teadlikku vaimselt terve inimese kasvatamist ei olnud. Kas järgmistel põlvkondadel läheb paremini?

Ka selles osas liigume me praegu ikka üsna aeglaselt edasi. Minu praeguses põhitöös lahkuläinud lapsevanematele mõeldud toetavate teenuste arendamisel näen, kuidas pered purunevad nii lapsepõlve hingehaavade kui partnerile ja pereelule seatud ebarealistlike ootuste tõttu. Lapsevanemad on omandanud küll teatud vaimse tervise terminoloogia, näiteks diagnoositakse iseseisvalt ja sildistavalt, et kaaslane on psühhopaat, sotsiopaat või bipolaarse isiksusehäirega, kuid selle taga on ainult dr.Google. Vähe pöördutakse abi saamisele ning paljud on ka käega löönud, et ega seda vaimse tervise tuge Eestis kuskil nagunii saada ei ole. Sellest on kahju. Vaadates Eesti suitsiidinäitajaid nii alaealiste kui ka täiskasvanute puhul, siis tuleb ammu markeerida vaimsele tervisele kuluvad vahendid tervishoius ja sotsiaalsüsteemis vähemalt sama tähtsaks kui füüsilisele tervisele. 

Aga ma usun tulevikku. Kuigi noortel on tõesti keeruline vaimse tervise hoidmisega toime tulla – neis on veelgi rohkem võimalusi, kuid seeläbi ka segadust ja sihitust, kui eelmisel põlvkonnal – on kohale jõudnud ka teadmine, et abi küsimine on OK, vaimne tervis on tähtis, nagu ka kaaslaste jõustamine, elus pidev edasiminek, tervislikud eluviisid. Kui nüüd veel enese-ja suhtehoidmine ning vanemlusõpe tuleks ka kooliprogrammi, oleksin ma väga rahul. Nagu üks tore 10. klassi praktikant ükspäev ütles: “Rakubioloogiks saavad meist väga vähesed, lapsevanemateks aga enamus. Aga miks me siis koolis lapsevanemaks olemisest ei räägi?”

Mulle endale tundub, et ainult terve vaimuga inimene suudab hoida ka Maailma tervena. Kuidas me jõuame selleni, et piisavalt suur osa inimesi on vaimselt nii terved, et oskavad empaatiat laiendada kõigele elavale?

Oma kogemuse põhjal ütlen, et kõik elav meie ümber aitab ka oma vaimu parandada, puhastada, ravida. Sestap ei peaks protsess käima sedapidi, et teeme ennast korda ja seeläbi ümbritseva, vaid hakkame end koos sümbioosis tervendama. Esimesena turgatas pähe prügijooks ehk plogging – aeg nii endale kui looduskeskkonnale. Minimalistlik tarbimine, kogukonnatalgud, loomade varjupaikade töö toetamine – väga erinevad asjad, kuid millegipärast on nad kõik seotud samasuguse vaatega nii enda elule kui loodusressursside kasutamisele ning aitavad ka meie meeli puhastada.

Tunnen, et Eesti ühiskonnas on see nihe juba toimunud, kus ei õnnestu enam rääkida endast planeedi keskmena. Isegi kõige muhedam arvamusliider ei saa endale lubada keskkonnavaenulikku huumorit ilma kaaskodanike pahameeletormita. See on suur asi, kuigi muidugi mitte piisav. Aga selleks, et suuta mõelda laiemalt, väärtustada rohkemat, kui oma igapäevakeskkonda, peavad olema kaetud baasvajadused: kõht täis, pere terve, katus pea kohal ja natuke turvalist varu pangakontol. See on inimlik. Me ei saa oodata inimesest hingerahu ja eluskeskkonna tulevikku panustamist, kui inimese enda tulevik paistab tume. Ma usun, et seetõttu me näemegi keskkonnapoliitika edulugusid hea elujärje ja kõrge haridustasemega riikides ning katastroofe seal, kus inimesed ei taha ega oskagi märgata, et kõik on ümberringi väga valesti. Elujärje paranemine kooskõlas keskkonnateadlikkuse kasvuga võiks viia Eesti näiteks Taanile nooremaks õeks. 

Mida saaks muuta näiteks Tallinnas, et elukeskkond soodustaks vaimset tervist?

Liikumine värskes õhus on üks vaimse tervise alustalasid. Metsa-ja pargialad peavad säilima ning tegelikult tuleb neid koos rahvaarvu suurenemisega kasvatada. Rannaalad linnas ja linna ümber peavad olema elanikule kutsuvad. Autostumist tuleb rangelt vähendada. Ei ole kaugelt normaalne olukord, kus kesklinnas jalutades ajavad heitgaasid lapsed oksendama. Kuhu need pered siis jalutama peaksid minema, kui see on nende koduümbrus? Samal põhjusel tuleb üle vaadata ja kaaselanikega kooskõlastada ka kortermajade ja kõrghoonete uusarendused, et linnaosad säilitaks ka oma rohelust. 

Noortele tuleb teha ruumi! Täiskasvanud kaebavad, et noored teevad pargis lollusi, kuid kus nad peaksid olema? Koolide staadioneid ei tohiks õpilastele lukustada, vaid kujundada nende kõrvale hoopis mõistlik valvesüsteem. See tekitab võimaluse, et ka treeningute välisel ajal saavad lapsed mängida pallimänge, korraldada võistlusi jm. Kaasava eelarve osas küsiksin ära eraldi kooliõpilaste arvamuse. Näiteks soovivad noored parkouri- ja skate-parke, mida on Tallinnas väga vähe. Laste kaasamine ei ole näiline lapsesõbralik tegevus paljude seas, vaid meie linnaruumi ja laiemalt riigi kujundamine selliseks, et 18-aastaselt tahab noor täiskasvanu jääda elama just Eestisse ning oma pere siin luua. 

Loomulikult vajab tähelepanu spetsialistide vaimne tervis. Meie lasteaia-ja kooliõpetajad peaks saama regulaarset töönõustamist ja vaimse tervise tuge, et olla parimateks partneriteks ja suunanäitajateks uuele põlvkonnale. Ka laste ja peredeni viidavat vaimse tervise tuge saaks linnajuhtimise kaudu soodustada, mitte jätta see ainult riiklikule tasandile. 

Ka kogukonnaelu saab Tallinna-suuruses linnas arendada. Meil on juba päris palju asumiseltse, kuid need põhinevad väga tugeval omaalgatusel. Linnajuhtimise tasandilt annab elanikkonna turgutamiseks ja motiveerimiseks nii mõndagi ära teha, sest väärtus, mida annab kogukond ning sellega seotud tegevused indiviidile, on asendamatu. Võtame kasvõi üksielava eaka. On uskumatu hulk rahvusvahelisi praktikaid, mida saab kogukond teha tema vaimse tervise turgutamiseks ja seeläbi eluea pikendamiseks! Ainult võtta ja rakendada! 

Kas Sa kandideerid sügisel omavalitsusse? Kui, siis kus? 

Ma kandideerin sel sügisel Kristiine piirkonnas, kus elan samas armsas majas alates 5. eluaastast. Keskkonnana on Kristiine mu jaoks parim kõigist kujutletavatest: selles säilib aedlinna hõng, omanikud kannavad kinnistute eest kõrget hoolt ning samas ei ole mure minna jalgsi Vanalinna. Samas tunnen muret nii aina süveneva autostumise, viimaste haljasalade kärpimise, kortermajade ehitamiseks teostatavate puuraiete, väheste kergliiklusvõimaluste ja jalakäijaohutuse üle. Soovin kindlasti näha Kristiines veelgi vingemat kogukonnaelu, sest inimesed on siin juba niigi väga algatusvõimelised ning tuua siia palju rõõmu ja rahulolu lastega peredele, keda meile aina juurde kolib.

Millised Roheliste teemad on Sulle veel südamelähedased?

Vaatamata elukohale Tallinnas tunnen ma väga muret Eesti metsade olukorra üle ja tunnustan julgeid kogukondi, kes oma piirkonna raiete vastu seisavad. See olukord on kaugelt ületanud igasuguse seletatavuse meie riiklike metsamajandajate poolt, sest raiemaht on üks suur häbiauk ja tüükad üle Eesti võtavad sõnatuks.

Isiklikult olen ma väga ärev ka selliste ettevõtmiste osas nagu Rail Baltic või tuumajaama ehitamine, ja seda eelkõige seetõttu, et rahvale ei anta adekvaatset infot ning surutakse kolossaalseid projekte jõuga läbi. Nagu meil oleks mitu Eestit, kus kõigepealt tehakse tagaruumis ära poliitilis-ärilised kokkulepped ning alles hiljem alustatakse avaliku diskussiooniga. Meil on liiga väike riik ja liiga vähe inimesi, et selline käitumismuster peitu jääks. Kindlasti annaks suurprojektide puhul mudeldada mõnda paremat ühiskondliku kaasatuse meetodit. 

Mida Sa soovid veel lisada?

Tänada Sind, Piret, et nii toreda vestluse pidada saime! Rohelistes on ikka nii mõnusad liikmed. Soovitan kõigil liituda! 

Ja ärge unustage aega lähedastega. Praegusel keerulisel Covid´i ajal pole paremat, kui viibida ühiselt meie kaunis Eesti looduses.  

Anniga vestles Piret Räni

Kui ka sina, armas lugeja, soovid kaitsta lapsi, siis kuni 12.03. saad algatusele oma toetusallkirja anda siin: https://rahvaalgatus.ee/initiatives/c989e806-db64-4e59-8701-9958a05f1395

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Translate »
%d bloggers like this: