Maria Juur: Väikse musta riigi Uus Roheline Ärkamisaeg?

Maailma on haaranud kliimapaanika. USAs käib kuum arutelu nn Rohelise Uue Kursi (Green New Deal) resolutsiooni ümber, mis käsitleb heitmete vähendamise ja looduse kaitsmise kõrval töökohtade ja ümberõppe võimaluse loomist.

Laiemas plaanis on tegu katsega ümber hinnata tänapäeva Ameerika väärtusi. Kui kodanikud otsustavad, et puhas keskkond, inimestesse investeerimine ja kliimakatastroofi ennetamine on neile olulised, siis on suurem tõenäosus, et leitakse ka reformide elluviimiseks vajalikud ressursid.

PÕXIT ehk põlevkivienergiast loobumine on Eestile hädavajalik. Põlevkivisektoris töötajate saatuse peale peaksime mõtlema juba praegu, kaasates neid energiatööstuse tulevikku puudutavatesse vestlustesse ning lubades, et riik neid ei unusta. Eesti probleem pole erandlik: Saksamaa teatas hiljuti, et plaanib 2038. aastaks sulgeda kõik söeelektrijaamad ning maksta sellest mõjutatud regioonidele 20 aasta jooksul 40 miljardit eurot.

Poliitiline toetus PÕXITile paraku puudub. Või siis pisendatakse kodanike ja keskkonnakaitsjate muret, öeldes, et PÕXIT tuleb niikuinii. Eesti Energia juhatuse esimees Hando Sutter räägib iseeneslikust „energiatööstuse transformatsioonist“. Lahe värk: Enefit Green läheb peagi börsile, taastuvenergia tootmiskulu muudkui kahaneb ja produktiivsus kasvab… Kes on targad, need investeerivad ja lõikavad kasu. Aga kuhu jäävad selles valemis Ida-Virumaa töölised, kelle saatusest väidetavalt hoolitakse? Või Eesti elanike panus hajusa energiavõrgu kujundamisse? Tõelisest rahva roherevolutsioonist võime rääkida pigem Taani ja Saksamaa näitel, kus praeguseks on üle poole taastuv­energia tootmisest (nn energiaühistud) kogukonna omandis.

Ka vastne koalitsioonilepe jääb tulevikuplaanide osas ähmaseks: „Kujundame Eesti majanduse sajandi keskpaigaks … konkurentsivõimeliseks vähese süsinikuheitega majanduseks [–] Vähendame … sõltuvust põlevkivist,“ lajatades seejärel: „Jätkame põlevkivi kui Eesti peamise energeetilise maavara … kasutamist, kuni selleks on turunõudlus.“ Taastuvenergia seisukohalt on Eesti jaoks esimene prioriteet meretuuleparkide arendamine, kuid seda ei mainita. Siiani oleme edukalt täitnud ELi kliimadirektiive ja koostanud arengukavasid, kuid lähemal vaatlusel on selge, et taastuvenergia „võidukäik“ tuleb eeskätt biomassi, biogaasi ja jäätmete põletamise arvelt. Puude langetamine, industriaalne põllumajandus ning loomakasvatus ja „tsipake“ põlevkivi ei saa olla Eesti edu pandiks energeetikas.

Kui Roheline Uus Kurss viitab 1930. aastate alguse Ameerika suure depressiooni järgsele reformide kavale, siis sarnaselt, suurelt mõeldes ning ajaloost inspiratsiooni ammutades, võiksime Eestis unistada mitte lihtsalt PÕXITist, vaid Uuest Rohelisest Ärkamisajast.

Maria Juur on eesti muusik ja aktivist. Ta on USA keskkonnaorganisatsiooni Center for Food Safety kommunikatsioonispetsialist Los Angeleses ja Eestimaa Roheliste liige.

https://ekspress.delfi.ee/areen/vaikse-musta-riigi-uus-roheline-arkamisaeg?id=86028849&fbclid=IwAR1jS47nJIpymPf1qmKamlBh9p6mCxX_6jKbgTD85GhdMVHQTkKvDnDURdk
Artikkel ilmus 30.04. Eesti Ekspressist.

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: