Oskar-Aleksander Lesment: Minu unistuste Eesti

Olgu siinsed mõtted ankurdatud tõdemusse, et täna ja siin seda kirjutamas, elan mina kellegi Unistuste Eestis.

Minu unistuste Eestit eristab praegusest alateadlik hüpe lühinägeliku kasumi saamisest stoilisesse väärikusse. Vankumatu rahu, mis tuleneb sisemisest teadmisest ja teadlikkusest, oma juurte tunnetamisest ja nende austamisest. Usun, et selline meelestatus annab kindlameelse, prohvetliku ja vankumatu julguse vaadata tulevikku, vormides olevikku sellele vastavaks. Unistan, et ka saja aasta pärast suudetakse unistada tuleviku Eestist tänades oma esivanemaid unistamist soosiva oleviku eest.

Juured, millest võrsub põhiväärtustes vankumatu identiteet

Unistuste Eestis on Eesti kodanikel ühtsed juured, mis ulatuvad aastatuhandete hämarusse ja millest võrsub stoiline ja põhiväärtustes vankumatu identiteet. Unistuste kodanikel valitseb hinges ja olemuses rahu, kuhu saab raskuste tekkides pöörduda selleks, et emotsioone ja ärevust maandada. See oleks ühtlasi siinsete inimeste moraali ja kõlbeliste normide läte. See rahu kannaks igikestvuse pitserit. Elanikud oleksid kindlad, et rohkem aega tagasi, kui nad ette kujutada oskaksid, elasid nende esivanemad, kes tundsid samasugust rahu. See oleks põlvkondade sidusus ja eestluse säilimine jäbi aegade.

Elanikud tunneks tänuhärdust oma esivanemate ees, kes tegid kõik, selleks, et tagada oma järglastele keskkond, kus säärane sisemine rahu saaks püsida. Sellest võrsuks vankumatu soov tagada enda lastele vähemalt sama head võimalused, mis olid endal. Vanematel oleks oma laste ees missioonitunne, mille eesmärk oleks kindlustada laste jaoks keskkond, kus tänulikkus, identiteet, moraal ja kõlbelisus saaksid isetekkeliselt võrsuda. Ka lastes peab säilima samasugune rahu ja tänulikkus, mis ennast valdab. Vahend säärase keskonna tagamiseks ongi vabadus. Vabadus oleks oma järglaste heaolunimel tegutsemise võimalus, millega kaasneks vastutus oma laste ja riigi tuleviku eest. Unistuste eesti kolm metafüüsilist alustala on tänulikkus, rahu ja vabadus. Ainult sellises keskkonnas on võimalik täisväärtuslikult unistada ja unistusi kahetsusteta ellu viia.

Lähema tuleviku unistuste Eesti

Lähema tuleviku unistuste Eesti käitub endaga nii, nagu ta vastutaks eeskätt enese hea käekäigu eest. See tähendab et riik hoolib enda elanikest ja nende elukeskkonnast, kuna elanikud hoolivad eeskätt oma riigist. See vastutus omade ees on sügavat juurdunud selle riigi kodanikes, mis unistuste riiki defineerivad. Sellises riigis, enne kui kaastundemaski all aidata kedagi, kes on kohutavalt kaugel ja kelle aitamine parandab vaid kuvandit, aidatakse ja lahendatakse koduste muresid. Sellise riigi kodanikel peab olema piisavalt muretu elu, et oma soojust ja hoolt oma piiridest kaugemale jagada. Täna on 300 000 eesti elanikul väga keeruline mõelda kõrgematele väärtustele, samal ajal, kui nende toidulaud koosneb poes annetatud konservidest. On raske olla kaastundlik ja aateline, kui endal ja oma lähedastel pole katust ega sööki. Täna nälgivad meie oma riigis kümned tuhanded lapsed ja see kriis vajab 1 300 000 päises riigis lahendust enne kui võtame vastutuse teiste riikide risti ja viletsuse eest.

Unistuste riigis ei kohelda inimest kui taastuvat maavara.

Jah, inimesed uuenevad ja teevad riigi hüvanguks tööd, kuid rügades enamuse oma ajast aastakümneid jutti ammenduvad seesmiselt. Põlvkondade sidusus ei ole mõeldav ja ei püsi juhul, kui peresiseselt näevad põlvkonnad üksteist vähem, kui vanemad oma ülemusi. Riigis, kus unistused tekkida saavad, peab nende tekkeks ruumi ja aega olema. Saavutamine vaid saavutuste ja asjade nimel laostab nii noored kui vanad. Noori, kuna nad ei saa tuge oma lähedastelt ja ei saa oma hingesegadusi vanematega korrastada. Vanemaid, kuna nad ei saa seda tuge pakkuda, olles oravarattas kinni, aga nähes, et säärast tuge on tarvis. Unistuste riigis on igal võimalik aega maha võtta nii, et sellega ei kaasneks negatiivseid tagajärgi nii endale kui perele, ei tekiks võlga ja ängistust. Peab olema võimalik end koguda, paraneda stressist ja masendusest, kartmata, et see tuleb enda ja lähedaste heaolu arvelt. Unistuste riigis ei ole rotte ja “rat-race-i”, on ühised unistused ja nende inspireeritud elluviijad.

Unistuste riik on väärikas ja rahulik, aga mitte hambutu.

See riik teab, et vajadusel on võimeline oma unistuste ja unustajate kaitseks ühtselt välja astuma, sõltumata sellest, mis kuvandi see jätab. Riik ja riigisolijad on viisakad, aupaklikud, kuid siiski peremehed. Peremehed, kel on võimalus kõlbetuid korrale kutsuda ja jõuga välja tõsta. Peremehed, kel on võimalik sissetungijaid ja pealesurujaid tõrjuda, kui selleks vajadus tekib. Oma riigi väärtused, oma inimeste väärtused ja nende väärtuste tagamine läbi aegade on unistuste riigi alustala, mis säilitab identiteeti ja defineerib kohalikku inimlikkust. Võõrat pärandit ja kultuuri koheldakse viisakalt ja aupaklikult, kui võõras pärand ja kultuur kohtleb viisakalt ja aupaklikult kohalikku kultuuri.

Unistan, et riik on kaasav, kuulav ja dümnaamiliselt arutav.

Unistan sellest, et riigi inimesed täidaks pidevalt ja uhkusega riigijuhtimise kodanikukohustust, et valimissedeli rikkumiseks puuduksid põhjused. Soovin, et igal inimesel oleks võimalik tõstatada küsimusi, algatusi ja nende eest seista võrdsetel alustel. Unistuste riigis on ka arutlemiskultuur sünnis ja sisukas, kus ei domineeri õõnes ärapanemine, kus arutataks ideid, mitte inimesi. Soovin, et riik pakuks kogu infot ja statistikat aktiivsetele ja vastutustundlikele kodanikele tsentraliseeritud infopangast. Unistan, et inimesed annaks pidevat ja ausat tagaisidet, mis võimaldaks koguda infot riigi eri kihtidest reaalajas ja muutustele kiirelt reageerida. Riigiarengu lahutamatuks osaks oleks pidev kodanikukogemuse tagasisidega arvestamine. Säärane arutlemiskultuur ja süsteem võimaldaks ka keerulisi ja raskeid otsused vastu võtta ühtselt, mis annks kindluse ja usalduse teineteise vastu ka rasketel aegadel. Elu ja olemine on keeruline, mõnikord häid lahendusi ei eksisteeri, kuid ühiselt keerulist otsust vormides, vaadataks tulevikku ühtselt ja lootusrikkalt pideva ärevuse, stressi ja omavahelise nääklemise asemel. Vaid nii saaks sitast väetis.

Vaid nii saaks sitast väetis.

Oskar-Aleksander Lesment

Täna elatakse juba tehnika ja tehnoloogia imede maailmas, kuid vaimsel tasandil on toimunud mandumine. Industriaalajastu on jätnud inimeste vaimse poole unarusse. Inimesed on unustanud, et oma sisemaailma arengu eest vastutavad nad eeskätt ise. Ja intiimselt. Isiklikku vaimset arengut, mis kätkeb ka isiklikku vastutust enese arendamise eest, ei saa millegiga asendada. Igas inimeses peitub midagi helget, millest võrsub moraal, kõlbelisus, enese- ja keskoonnaustus. On tarvis see alge uuesti leida. Nende omaduste olemasolu muudab inimesed stoiliseks, väärikaks samas ta aupaklikust säilitades. Oma kõlbelisuse taseme võrdlemine teiste inimestega kõlbelisuse tasemega asenduk personaalse vastutusega. Just sellest eneseaustusest ja eneseväärtustamisest on täna kõige enam puudu. Pidev võrdlus välisega annab väästuse asemel õõnsuse ja õõnes inimesed kadestavad unistamise asemel.

Soovin unistuste Eestisse eeskätt tänulikkust, rahu ja vabadust.

Oskar-Aleksander Lesment

Tekst ilmus esmalt siin: https://www.facebook.com/hermo.kuusk/posts/2423133151030776

Oskar-Aleksander Lesment
Eestimaa Rohelised Kesklinn, Lasnamäe, Pirita kandidaat nr. 374

Roheliste 2019 Riigikogu valimiste programmi ja kandidaadid leiad siit: https://rohelised.ee

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: