Peep Mardiste: Praegu on hea hetk muuta põllumajandus keskkonnasõbralikuks

Eestis on vee kättesaadavusega lood hästi. Meil on mereline kliima, Atlandilt tuleb pidevalt niisket õhku, mis siinkandis alla sajab. Tänu tasasele maale, vegetatsioonile ja paljudele märgaladele jääb taevast tulev vesi kenasti loodusse püsima ega voola kohe merre tagasi.

Riigi Ilmateenistuse andmetel on meil sademete pikaajaline keskmine 672 mm aastas. Proovige ette kujutada 67 cm paksust veekihti kogu Eestit katmas – see on summaarne sademete kogus, mis siin alla sajab!

 Meie globaalses kontekstis hea varustatus mageveega ei tähenda siiski, et Eestis veega proleeme ei oleks. Veekvaliteeti halvendab peamiselt inimtegevus tootmisest ja majapidamisest või põllumaandusmaastikest veekogudesse jõudvate reostuse läbi. Joogivee kvaliteedile avaldavad mõju ka looduslikud tegurid, näiteks suur radooni sisaldus Harjumaa ja Lääne-Virumaa põhjavees.[1]

Väikeasulate probleemne reoveekäitlus 

Mis puudutab veereostust, siis aegreal vaadates on olukord parem, kui mõned aastakümned tagasi N Liidu päevil, mil suhtumine reostusse oli ükskõiksem. Punktreostusallikatega on situatsioon paranenud kõige rohkem. Suuremad ja väiksemad linnad said 1990ndate esimeses pooles tagastamatu välisabina peamiselt Põhjamaadest palju toetust reoveepuhastite korrastamiseks. Eesti võttis 1990ndate keskel ka paar laenu Maailmapangalt ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangalt, et kaasajastada suuremate linnade reoveesüsteeme ja joogiveetrasse. Hiljem on EL veedirektiivide karmide nõuete täitmiseks meid miljarditega toetanud Euroopa Liit.  

Neil investeeringutel on olnud selge positiivne mõju keskkonnaseisundile ja elanike tervisele. Statistikaameti andmetel[2] on võrrelduna 2000. aastaga punktreostusallikatest keskkonda jõudva fosfori kogused on vähenenud kolmveerandi võrra, lämmastiku kogused ligi poole võrra ning orgaaniliste reoainete heide kokku samuti ligi poole võrra. 

Kui suurtes linnades puhastus üldiselt toimib, siis probleemid väikeasulates reoveesüsteemidega püsivad. Valdade tasandil hoiduvad poliitikud vajalikest investeeringutest reoveekäitlusse, sest peaksid siis raha tagasiteenimiseks tõstma elanikelt küsitavat veehinda, mis tekitaks pahameelt. On näiteid, kus väikestes kohtades on abirahade toel valmis ehitatud nii mastaapsed ja moodsad süsteemid, et valdadel on probleeme jooksvate kulude katmise ja kvaliteedi hoidmisega. Betooni ja raua usku ettevõtted ja ametnikud on süstemaatiliselt tõrjunud ökopuhastite rakendamist, kuigi see oleks paljudes väiksemates asulates pikas plaanis palju efektiivsem ja jõukohasem lahendus. Nii tehnilised teadmised kui töötavad näited on olemas, aga ökoloogiliste lahenduste levik on jätkuvalt masendavalt väike. 

Palju abi on muuhulgas läinud ka endiste Nõukogude militaarobjektide jääkreostuse koristamiseks, kuigi omal ajal tonnide kaupa maha kallatud lennukikütus põhjustab siiani mitmes kohas probleeme teatud põhjaveehorisontides. 

Proovivõtt ja tulemuste analüüs on kulukas lõbu. Peamiste näitajate osas on Eestis olemas küllalt hea ülevaade suuremate jõgede ja järvede veekvaliteedist. Paraku omame isegi peamistes veekogude kohta napilt infot näiteks taimekaitsevahendite või ravimijääkide sisalduse kohta. Keskkonnaagentuuri poolt möödunud aastal valminud ülevate[3] kohaselt leiti Emajõe veekvaliteeti analüüsides jõevees kaheksa pestitsiidijääke, kusjuures neist glüfosaadi ja propamokarb-hüdrokloriidi sisaldused ületasid aasta keskmisena lubatud piirnorme. Ühtlasi leiti[4] valuvaigisti diklofenaki ja kahe hormoonijääke ning kõige kurioossema juhtumina koguni putukamürgi DDT jääke, mis keelustati juba 50 aasta eest.

Murelaps põllumajandus 

Üks peamisi põhjuseid, miks Tartu külje alla tselluloositehast ei tulnud, oli kohalike elanike ja teadlaste mure lisanduva fosfori pärast, mis oleks tekitanud probleeme juba niigi fosforist üleküllastunud Peipsi järves. Võrreldes paiksete reostusallikatega on hajareostus raskemini jälgitav, kontrollitav ja tõrjutav. Peamine hajareostuse allikas on veekvaliteedi osas põllumajandus läbi põldudele viidavate väetiste ja taimekaitsevahendite. 

Intensiivse põllumajandustootmisega hõlmatud alad on Statistikaameti andmeil[5] suurenenud (32% võrreldes aastaga 2004) ning ka taimekaitsevahendite kasutus on hektari põllumajandusmaa kohta kasvanud (3,5 korda võrreldes aastaga 2004). Toimeaine kogusesse ümberarvestatuna turustati Eestis 2018. aastal 643 tonni taimekaitsevahendeid. Võrreldes 2011. aastaga on turustatud taimekaitsevahendite kogused suurenenud kolmandiku võrra, kuigi hetkel on õnneks juba kerge langustrend. 

Eeltoodut arvestades pole ime, et põllumajandusest on pärit lõviosa meie veekogudesse jõudvatest saasteainetest – üle 70% lämmastikust ja üle 50% fosforist[6]. Kui 2005.a. kasutati põllumajanduses väetisena lämmastikku 20 000 tonni, siis aastal 2017 juba 37 000 tonni. Fosfori kasutamine väetisena suurenes samal ajavahemikul 6000 tonnilt 9000-le[7]. Lisaks kajastub taimekaitsevahendite suurenenud kasutus nii keskkonnas kui kahjuks ka meie toidus. Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika on intensiivset põllupidamist soosinud ja on vist naiivne loota, et järgmise, 2020-2027 EL eelarveperioodi reeglid põllumajandustoetustele radikaalselt muutuvad. 

Veekvaliteedi kontekstis on põllumajandusmaastikel suureks probleemiks lisaks põldude väetamisele ja mürgitamisele lautade ja sõnnikuhoidlate kasin olukord. Tegu on küll teoreetiliselt lihtsasti kontrollitavate punktreostusallikatega, aga erinevalt tehase väljalasketorust on laudad valvsate kodanike silma alt rohkem eemal ja ka linnakontorites töötavatele keskkonnaametnikele kaugeteks objektideks. 

Statistika näitab, et mida väiksem laut, seda rohkem probleeme reostusega. Keskkonnaministeeriumi tellimisel 2017.a. valminud loomakasvatusettevõtete sõnnikuhoidlate inventuur[8] näitas näiteks, et väikestes farmides tuleb üsna sageli ette veekaitsenõuete rikkumist. Näiteks alla 50 lehmaga farmidest 59% puhul oli virtsahoidla seisukord rahuldav, hea oli olukord vaid 30% juhtudest. Selgus, et kriitilisele olukorrale vaatamata selgus, et vaid 1/5 väikestest piimafarmidest plaanib sõnnikumajandusse investeerida. Sisuliselt näitab see, et trahvimist ei kardeta ja reostuskontrolli investeerimisele eelistatakse tasahilju ümbritsevat loodust edasi reostada.

Mida peaks tegema? 

Vee kättesaadavuse kontekstis on kliimamuutuste olulisimaks mõjuks Eestis veerežiimi muutused – talved jäävad lumevaesemaks, kevadine suurvesi muutub varasemaks ja suviste põudade tõenäosus suureneb. See kõik mõjutab nii ökosüsteeme kui inimeste toimetusi, eelkõige põllumajandust. Mida peaksime veekogude ökosüsteemide säilimise ja kvaliteetse joogivee kättesaadavuse huvides tegema?  

Kantseliitlikult võiks öelda, et vee ja veekogude kvaliteedi tagamiseks peaksime täitma Euroopa Liidu veeraamdirektiivi[9] kõik nõudeid ja siis ongi kõik hästi. Direktiivi raames on eksperdid on keeruka korra alusel ära hinnanud kõigi veekogude seisundi ja andnud neile hinnangu alates „halvast“ kuni „väga heani.“ Direktiiv töötab lihtsalt – liikmesriikidele pannakse eesmärgiks saavutada veekogude seisundi parandamine, kuni need saab arvata kvaliteediklassi „väga hea.“ Ohumärgiks on see, et ambitsioonikas direktiiv on hetkel ümbervaatamisel ja kuna „väga hea“ saavutamine saastunud jõgedel on kulukas, siis otsivad mitmed liikmesriigid võimalusi direktiivi nõudeid lahjendada.  

Kõige olulisema tegevusena tuleb lõpetada põldudelt probleemsete ainete imbumine kraavidesse ja põhjavette ning on tehtav vaid riigi teadliku sekkumisega. Psühholoogiliselt ei tohiks see olla keeruline, sest pidevate toetuste ja kompensatsioonide tõttu on põllumehed harjunud toimetama väljaspool vabaturgu. Praegu on hea hetk muuta põllumajandus keskkonnasõbralikuks, sest alanud on arutelud, millele kulutada Euroopa Liidu järgmise, 2021-2027 eelarve põllumajandustoetusi. Veekaitse huvides ei tohi toetuse määramise aluseks enam olla mitte kellegi hektarite või lehmade arv, vaid valmisolek toota toitu nii, et lämmastiku, fosfori ja taimekaitsevahendite jõudmine loodusse väheneks. Mahepõllundus ja vähesem lihatootmine on loogilised teed, aga ka „tavaline“ põllumajandus saab tehnoloogiliselt hakkama oluliselt vähema „keemiaga“ ja see signaal tuleb riigil uute toetuste skeemiga üheselt anda. Erilise tähelepanu all peavad seejuures olema need nõrgalt kaitstud põhjaveega alad, kus on täna ühtlasi suur loomkoormus ehk Põhja-, Kesk- ja Lääne-Eesti ning Saaremaa. 

Paralleelselt põllumajandustoetuste ümbermängimisega tuleb Eesti kui suure abisaaja jaoks ilmselt viimaseks jäävat EL eelarve 7-aastakut kasutada selleks, et rahastada reoveepuhastuse moderniseerimist väikeasulates. See oleks nii elanike kui looduse tervise huvides tark valik.

Artikkel ilmus ka Peebu blogis www.mardiste.ee ja ERR-i kultuuriportaalis: https://kultuur.err.ee/974357/peep-mardiste-okovisioonid-vesi

Peep Mardiste,
Erakond Eestimaa Rohelised Tartu piirkonna juht,
Supilinna Seltsi juhatuse esimees

[1] R. Perens, Eesti põhjavee kaitstuse kaart. Eesti Geoloogiakeskus. Tallinn, 2001.

[2] Vt Eesti Statistika Kvartalikiri, 2018, nr 2.

[3] Tartu linna keskkonnaseisund. Koost. M. Linder jt. Keskkonnaagentuur, 2018. http://kaur.maps.arcgis.com/apps/MapJournal/index.html?appid=ce873f23f18b48fabbf9bd7fde83c995#.

[4] M. Laht, G. Nurk, K. Vooro, Jälgimisnimekirja ainete uuring. Eesti Keskkonnauuringute Keskus. Tallinn, 2016. http://www.envir.ee/sites/default/files/jalgimisnimekiri_2016_aruanne.pdf.

[5] Turustatud taimekaitsevahendite kogus vähenes mullu ligi kuuendiku. Eesti Statistika, pressiteade nr 127, 05.12.2018. https://www.stat.ee/pressiteade-2018-127.

[6] Keskkonnaministeerium: põllumajandusreostus on vaja pöörata langustrendile. 11.03.2015. http://www.envir.ee/et/uudised/keskkonnaministeerium-pollumajandusreostus-vaja-poorata-langustrendile.

[7] PM065: Mineraalväetiste kasutamine aruandeaasta saagile. Eesti Statistika. http://andmebaas.stat.ee/Index.aspx?lang=et&DataSetCode=PM065.

[8] Loomakasvatusettevõtete sõnnikukäitluse ja sõnnikuhoidlate inventuur: Lõpparuanne. Tartu, 2017. http://www.envir.ee/sites/default/files/sonnikuhoidlate_lopparuanne_18_05_2017.pdf

[9] Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2000/60/EÜ, 23. oktoober 2000, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik. https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:02000L0060-20141120&from=EN.

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: