Kellakeeramine tuleb sügisel lõpetada! – Küllike Reimaa

26. märtsil 2019 otsustas Euroopa Parlament kellakeeramise lõpetada 2021 aastal. Kätte on jõudnud 2021 aasta märtsikuu — ja järjekordne kellakeeramine.

Kellakeeramine mõjub inimese tervisele halvasti. Kellakeeramist lõpetades saaksime toetada rahva tervist sel laastaval koroona-ajal, ja pealegi õnnestuks selle tervist rikkuva faktori meie kõigi elust kaotada ilma sentigi kulutamata.

Veider on kuulata justkui arukate inimeste juttu sellest, kumb on kehvem, kas kevadine või sügisene kellakeeramine. Ühed ootavad kevadist kellakeeramist, et saada aktiivsele ajale tund valgust juurde, teised on endast väljas, kui sügisel päev igasuguse loogika vastaselt tund aega varem pimedamaks läheb. Kevaditi on probleeme laste hommikuse äratamisega. 

Kui keegi veel ei mõista, siis kevadise kellakeeramise probleemid on sügisese kellakeeramise tagajärg. Me ei pea arutama seda, kumb on halvem, vaid kogu see kella keerutamine kaks korda aastas on inimestele halb.

Kas talveaeg või suveaeg, see on küsimus. Tegelikult ei ole, selle katse oleme juba ära teinud.

Eestis oli 90-ndate alguses palju juttu kellakeeramise pahupoolest. Sellest rääkis ja kirjutas meditsiinidoktor Selma Teesalu. 

Toonane peaminister Andres Tarand suutiski kellakeeramise lõpetada. Kahjuks vabaduse tuules ja tuhinas otsustati, et vana hea Eesti aeg ehk vööndiaeg on see kõige õigem. Unustati, et aeg ei seisa paigal ja inimeste elukorraldus on väga palju muutunud. Ei minda enam heinakaarele kell 4 hommikul ja turg, poed linnas avatakse kell 9-10, mitte kell 6-7 hommikul nagu kunagisel armsal Eesti ajal. Päike piilus suvehommikul kell 3 kardina vahelt ja õhtud olid vara pimedad. See ei sobinud enam uue aja inimesele, algas vilekoor ja hädakisa ning lihtsaima lahendusena taastati kellakeeramine. Inimese tervise peale ei mõelnud enam keegi, sest tulemas olid valimised.

Nüüd siis vööndiajast (inglise keeles zone time, standard time).

Enne kellade leiutamist määrasid inimesed aega päikese järgi, abiks päikesekell.

Greenwichi aega hakati kasutama 1675. a.

Esimesena võeti standardiseeritud aeg kasutusele Suurbritannias 1. detsembril 1847, see sai tuntuks kui raudteeaeg. Ametlikuks kellaajaks sai raudteeaeg aastal 1880. Enne seda oli Suurbritannias igas külas oma aeg. Mõnel selleaegsel Briti kellal oli kaks minutiosutit, millest üks näitas raudteeaega (GMT) ja teine kohalikku.

2. novembril 1868 võttis standardaja kogu riigis kasutusele Briti koloonia Uus-Meremaa, olles selles arvestuses arvatavasti esimene riik Maal.

18.novembril 1883 jagati Ameerikas, segaduste vältimiseks, raudteejaamad nelja ajavööndisse.

Umbes 1900 aastaks oli peaaegu kogu Maa standardaja vööndis. Ajavöönd on kokkuleppeliselt keskmiselt 15 pikkuskraadi laiune mõtteline maariba, mis ulatub Maa ühelt pooluselt teiseni ja kus kehtib üks ja sama kellaaegvööndiaeg. Tänapäeval on standardsed ajavööndid kasutusel kõikides riikides. 

1972. aastani olid kõik ajavööndid määratletud kui ajavahe Greenwichi kohaliku päikeseajaga (GMT). Alates 1972 a. on kõik eetrisse saadetavad ajasignaalid sünkroonitud UTC-ga (Coordinated Universal Time). Enamikus ajavööndites erineb kellaaeg maailmaajast (UTC) täisarv tunde, mõni vöönd on nihkes 30 või 45 minuti võrra. 

Eestis on aegade käsi käinud umbkaudu selliselt:

Eest Vabariigi ajal 01.05.1921 kuni 03.08.1940 UTC/GMT +2h.

1940-1941 Moskva aeg (UTC/GMT +3h),

1941-1944 Kesk-Euroopa aeg (+1h talvel,+2h suvel).

Alates 1944-1981 Moskva aeg +3h ja alates 1981 lisandus suveaeg +4h, see kestis kuni1990 aastani, mil me võtsime kasutusele Ida-Euroopa aja.

Tänapäeval on Eestis talvel Ida-euroopa aeg (GMT+2h), suvel Ida-Euroopa suveaeg (GMT+3).

Ei ole vööndiaeg see, mis meie vabaduse taime kastab.

See, mis loeb, on meie inimeste elukvaliteet, tervis ja rahulolu. On selgunud et talveaja puhul magaksid Eestis inimesed maha 564 tundi valget aega, suveaja puhul oleks seda ligi poole võrra vähem, 352 tundi. Masendavaim on sügisene kellakeeramine, mis igasuguse loogika vastaselt sunnib inimest tund kauem, pimenevas päevas, aktiivset elu elama. 

Meil siin Põhjamaal on valgus ja päikese püüdmine olulisem kui Kesk-Euroopas, miks me siis ise peaksime oma elu sättima nii, et me selle maha magame. Pealegi on meil kogemus olemas, mis juhtub, kui endale vööndiaja korraldame – seda kogemust peaks aktiivselt jagama ka lähinaabritega ning samuti Brüsselis. Kuuldavasti toetavad Läti ja Leedu suveaega, aga Soome vööndiaega. Kuigi meie side Soomega on tugev, on aega laeva peal kella õigeks sättida. Maismaa naabritega oleks mugavam ühes ajas olla.

Meie, rohelised, oleme veendunud, et kellakeeramine tuleb lõpetada ja juba sel sügisel kellaseiereid enam mitte liigutada! 

Loodetavasti on ka Brüsseli hästitasustatud komisjonid kahe aastaga kõik nüansid välja selgitanud, et kumb, kas talveaeg või suveaeg, on parim inimese tervisele ja Euroopa heaolule. Eestis on see 90ndate keskel katse-eksituse meetodil juba teada saadud  ja seda kogemust oleks vaja nüüd meie valitsusel Euroopas jagada.

Erakond Eestimaa Rohelised palub valitsusel suhelda meie sõbralike naaberriikidega, et kokku leppida: sügisel me rohkem enam kella ei keera ning selle teate võimalikult varsti ka Brüsselile teatavaks teha. Keegi peab olema esimene ja Eesti riik võiks siin ohjad enda kätte võtta. 

Ei pea ootama, mida Brüssel ütleb, sest see ei pruugi olla, mida ootame.

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Translate »
%d bloggers like this: