Arvi Tapver: Eesti kui tulevase tuumariigi hiilgus

Elu on sinusoidne. Isegi, kui sinus oidu pole. Kunagi väitis akadeemik Gustav Naan, et elu võngub pendlina äärmuste vahel ja tuleb ikka alguspunkti tagasi või midagi sellist. Ilmselt parafraseeris ta Marxi, kes väitis, et ajaloos kordub dragöödia farsina. Marksismi taastulek on seda ilmekalt tõestanud.

Artikkel ilmus esmalt 19. märtsil ELU25-s: https://www.elu24.ee/7205062/eesti-kui-tulevase-tuumariigi-hiilgus-koik-mis-hiilgab-veel-ei-kiirga

Ent minu jutustus puudutab teist Eesti akadeemikut, kes kipub end kordama tuumaenergia kasulikkuse ainetel. Jäägu ta nimi siinkohal mainimata, kuid igaüks võib guugeldada aatomienergia ja Eesti väljavaadetest ning ega neid autoriteetseid pooldajaid rohkem olegi.

Kõik mis hiilgab, veel ei kiirga!

Seitse aastat tagasi oli mul juhust kirjutada tuumajaama ehitamise mõttekusest ja võimalikest alternatiividest. Kipun järelikult samuti end kordama.

Põhjus selleks on seitse aastat hiljem taas esile ujunud plaan kuskile Viru-Nigulasse tuumaelektrijaam ehitada. Ühe põhjusena võimalus, et kui Eesti end Venemaa elektrikilbist lahti ühendab, võib vool tarbijale kalliks minna. Nagu polekski eestlane iga valitsuse ajal kõik hinnatõusud kuulekalt kinni maksnud – nurisedes ja mõnuga kirudes!

Seitsme aasta eest mainis too akadeemik, et tuumaenergia on inimtuleviku jaoks ainus, uus ja ökoloogiliselt turvaline tehnoloogia.

Ainult, et ei pea olema akadeemik teadmaks, et see pole ainus energia liik. Peale selle eksis teadlane veel vaid kahe väitega samas lauses. Nimelt pole tuumaenergia enam kaugeltki uus ja teiseks pole ta veel kaugemaltki turvaline. Ülejäänud osas pidin akadeemikuga nõus olema – see on energia ja tehnoloogia osas. Mõlemad eksisteerivad.

Näiteidki pole vaja kaugelt tuua. Tšernobõli tuumajaam lendas õhku 1986. aastal ja praegu korraldavad hakkajamad sinna ekstreemmatku. Tõepoolest, kui nii võtta, on ettevõtmisel jumet. Ainult, et mitte energeetika valdkonnas. Energia läheb mujale.

Loomulikult mõtles akadeemik uue tehnoloogia all seda, et juba ammu asendavad noid 35 aasta taguseid reaktoreid uuema generatisooni generaatorid. Nagu 5G või midagi sinnapoole. Nagu jaapanlastel see… Fukushimas! Jah, see on muidugi meie jaoks juba geograafiliselt päris kauge, aga ajaliselt täpselt kümme aastat vana pauk. Mõlemad juhtusid seejuures kevadel, aprillis ja märtsis. Kümnenda aastapäeva puhul mainis keegi teadjam meedias, et jaapanlased ei taha Fukushimast rääkida, vaid eelistavad sündmust unustada. Ei imesta.

Sarnasusi oli aga kahe plahvatuse vahel enamgi.

Toon väikse osa omaenda vanast kirjatükist, mis põhineb akadeemiku väitele ja meedia käsitlusele katastroofist:

„Uuema generatsiooni (nagu Fukushima) tuumajaamad on sellise ehitusega, et kiirgusallikale kukub kohe betoonist sarkofaag kaela ja radiatsioon ei jõua lekkima hakatagi /—/ Kiirguse tase piirkonnas tõusis esimese viie tunniga 100-kordseks, üldsus sai teada plahvatusest rahvusvaheliselt tuumaenergia agentuurilt ja sedagi meedia kaudu. Jaapani võimud andsid vastuolulist infot basseini veetaseme kohta, kus ulbivad vanad kiirgavad kütusevardad. Kui veetase alaneb, tekib kiirgusoht. Valitsus süüdistas energiakompaniid… Positiivse poole pealt oleks plahvatus viinud äärepealt Kuriilide tagastamiseni, sest Venemaa pidi väed kiirgusohu tõttu saartelt ja ümbrusest tagasi tõmbama… Ma ei tea, kuhu see sarkofaag langes, aga hiljuti (s.o. toona, kolm aastat hiljem A.T.) tuli Jaapanist uudis, et Fukushima suitseb taas…“

Neile, kel vanust 45 või enam aastat, peaks Naani pendel näitama kella numbrilaual 1986. aasta aprilli kuskil Ukrainas. Kui nüüd värskeimaid fakte lisada, siis doktor Google näitab kohe Viru-Nigula hüpoteetilisest tuumajaamast pajatava uudisloo kõrval möödunud novembrist uudist, et Valgevene pidi uhiuue tuumaelektrijaama seiskama, sest seadmed vajasid väljavahetamist. Muidugi, see on ju Valgevene, aga kuidas on võimalik, et kultusliku kõrge töökultuuriga Jaapan tegi sama, mis nõuka-pohuism möödunud aastatuhandel? Muidugi, Venemaagi on edasi arenenud. Toona poleks suuriik oma sõdureid kuhugi evakueerinud, vaid lasknud neil rahus tükkideks laguneda. Muus osas pole muutunud sittagi!

Fukushimaga assotseerub mainekas jänki politoloog Francis Fukuyama, kes ennustas külma sõja lõppedes kogu ajaloo lõppu – inimkond on lõplikult välja arenenud, tsivilisatsioonide ja ideoloogiate vahel pole enam vastasseise ja üleüldse elame paradiisis. Loomulikult läks teisiti ja konflikte ning ohte on rohkem kui raudse eesriide ajal. Või siiski: kui ajalugu kordub, siis vast olemegi lõpus. Pendel niidab meid nagu Edgar Allan Poe hirmujutus „Kaev ja pendel“. Ja veel, kui ma loen, kuidas Elon Musk kolib Marsile ning hiinlased ja venelased koos Kuu peale jaama rajavad, siis tundub, et energiakriisi polegi.

On siis või ei ole?

https://www.elu24.ee/7205062/eesti-kui-tulevase-tuumariigi-hiilgus-koik-mis-hiilgab-veel-ei-kiirga

Arvi Tapver, Roheliste 2017 Haabersti kandidaat (foto autor: Sille Tapver)

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Translate »
%d bloggers like this: