Algatasime allkirjade kogumise tuumajaamade rajamise vastu (lisatud link ja täistekst)

“Üks olulisemaid tekste, mida volikogus arutasime ning mis ka volikogu heakskiitu pälvis, on tuumajaama petitsiooni tekst – järjekordne rahvaalgatus, mille üle on võimalik alates homsest arutleda rahvaalgatuse portaalis ja pärast kolme päeva möödumist hakata allkirju koguma,” selgitas volikogu asejuht Annika Altmäe.

“Tuletasin volikogu liikmetele meelde värsket iseseisvumise aega, kui 1991 aastal kutsuti keskkonnaministriks toonaste Roheliste liige Toomas Frey,” meenutab Roheliste volikogu liige Valdur Lahtvee. “Siis otsustati välja kuulutada tuumamoratoorium aastani 2000. Käesoleva algatusega kutsume sisuliselt ametisse astuvat uut valitsust üles sarnast moratoorium välja kuulutama. Näiteks aastani 2040. Tehnoloogia ei ole veel nii kaugele jõudnud, et saaksime rääkida turvalisest, keskkonnasõbralikust ja jätkusuutlikust tootmisest. Tuumajaam? Täna EI! ”

Volikogu juht Aleksander Laane: “Mida tekst põhimõtteliselt tähendab, on see, et Eesti on praeguste tuumajaamade jaoks liiga väike ja Rohelised selle suunal edasi tegutsemist perspektiivikaks ei pea. On aeg keskenduda ohututele taastuvatele energiaallikatele, mis muutuvad ka järjest odavamaks. Me ei ütle, et tuumaenergeetika kui selline tuleks ajaloo prügikasti visata, aga Eestis rakendamiseks sobilikku tehnoloogiat täna olemas ei ole. Kas see üldse kunagi tuleb, ei ole samuti kindel. Aga varustuskindlust saab tagada taastuvenergia salvestus- ja “targa võrgu” tehnoloogiate rakendamisega ning energiat säästvate lahendustega” [..]

Loe algatuse täisteksti klikates artikli pealkirjal.

Read more

Annika Altmäe: Prügiauto roolist Roheliste volikogu juhatama

Annika Altmäe on kahekordne säästva metsanduse magister, kes otsustas prügiauto roolis mööda Austraaliat sõites tulla tagasi Eestisse ning astuda Erakonda Eestimaa Rohelised. Juba pool aastat hiljem valiti ta Roheliste Volikogu asejuhiks.

Õpinguid alustasin Maaülikoolis loodusvarade kasutamise ja kaitse erialal. Bakalaureuseõpingute viimasel aastal võitsin aastase stipendiumi Rootsi Põllumajandusülikooli Säästva Metsanduse erialale ning seal omakorda võitsin stipendiumi magistriõpingute jätkamiseks Helsingi Ülikoolis ja USAs Põhja-Carolina Osariigi Ülikoolis (NSCU). Rootsis õppisin spetsiaalses säästva metsanduse magistriprogrammis koos 42 rahvusvahelise üliõpilasega üle maailma – s.h Pakistan, Uruguay, Hiina, USA ja mitmed Euroopa riigid. Need 3 aastat, mis välismaal õppides veetsin, olid väga põnevad! Magistritöös uurisin säilikpuude mõju hariliku kuuse kasvule – säilikpuud on üks võimalik viis, kuidas istanduse loodusväärtust tõsta.

Säästvas metsanduses õpetati meile palju, kuidas looduskaitse ja majanduslikud huvid saaksid käia käsikäes. Kuigi isegi siis – 10 aastat tagasi – oli ilmselge, et kui ei astuta selgeid samme, jääb looduskaitse alati tagaplaanile. 10 aasta eest tundus mulle, et Eesti metsad on palju paremas seisus kui näiteks Rootsis. Rootsil oli küll pindalalt palju metsa, aga väga suur osa sellest oli majandusmets, mis oli juba aastakümneid kuuse monokultuur ja liigirikkus oli selgelt vähenenud. Lõuna- Rootsi Metsauurimise Keskus (Southern Swedish Forest research Center) katsetas toona, kuidas metsade looduslikku väärtust jälle tõsta. Meil praegu räägitakse palju juurdekasvust ja ei taheta üldse arvestada, et metsa väärtus on muudes asjades. Tollel ajal olin uhke, et Eesti on ekspluateerimise faasi metsanduses vahele jätnud, aga tuleb välja, et me lihtsalt kordame teiste vigu hiljem. [..]

Loe edasi klikates artikli pealkirjal.

Read more
Translate »