Peep Mardiste: Roheliste uus tulemine Euroopas

Kõik märgid näitavad, et rohelised teevad valimistel hea tulemuse ja saavad Europarlamendis olulise kaalukeele rolli äärmuste tõrjumiseks. Kliimastreikide toel on rohelisest saanud Euroopa uus trend ja edumeelse riigina on Eestilgi tark olla avangardi hulgas.
logo
Eestis räägitakse sageli Eesti esindajate valimisest Europarlamenti. Riikide huve kaitsevad siiski ministrid EL nõukogus ja Europarlamenti valitakse mitte riikide, vaid erinevate maailmavaadete esindajaid. Rohelistel on selge ja arusaadav maailmavaade. Kui prioriteediks on kliimamuutuste leevendamine, siis on Eesti roheliste jaoks hääletustel olulisem planeedi tulevik kui näiteks valitsuse huvi ka järgmised 50 aastat segamatult põlevkivi põletades kliimat kütta.

Vaatame värsket ja selget roheliste erakondade tõusutrendi Euroopas lähemalt. Euroopa Liidu esimestel kümnenditel saadeti tänase Europarlamendi eelkäijasse saadikud liikmesriikide parlamentidest, see oli väike lisatöö. Saadikuid on eraldi valimistega Europarlamenti otse valitud 1979. aastast. Esimesse koosseisu polnud rohelistel asja, aga alates järgmistest, 1984.a. valimistest on rohelised Europarlamendis järjepidevalt tegutsenud. Suuruselt neljanda-viienda saadikugrupina on hääletustel kaalukeele rollis roheliste mõju alati olnud suurem, kui nende saadikute arvust võiks eeldada. [..]

Loe edasi klikates artikli pealkirjal.

Read more

Evelin Ilves: Peame tagama Pariisi kliimaleppe täitmise

Evelin Ilves vastas Karl-Eduard Salumäe küsimustele ajalehe Sakala jaoks:

Kas Euroopa Liidu föderaliseerumine on müüt, oht või hea võimalus?

Ilmselt on ses võimaluses kõiki neid komponente, aga liitriigina ma Euroopa Liidu tulevikku siiski ei näe. Selleks on riikide suveräänsus kõikjal Euroopas liiga oluline, selles on lausa sees tugev emotsioon ja rahvusromantika, mida me kõik armastame. Populistid on võtnud ratsutada rahvusluse hobusel ja selle peaaegu et okupeerinud, lubades meie isesisvust häälekalt EL eest kaitsta. Mis on naeruväärne, EL ei ohusta millegagi ühegi liikemsriigi iseseisvust. Me oleme kõikide otsuste tegemise juures ja lõplik sõna jääb alati liikmesriigile endale, ka see, kuidas kokku lepitud ühistegevusi või lepinguid rakendada. Kuna ise oleme tohutult tublid reeglite ja bürokraatia tootjad – lausa kolmal kohal EL-is selle poolest – jääb tavainimesele mulje, et Brüsselist tuleb mõttetuid käske ja regulatsioone adumata, et ise oleme need kohapeal loonud. Võetagu siinkohal kasvõi toitlustusettevõtete tunnustamise ja kontrollimise reeglistik, mis näiteks Eesti ja Itaalia puhul erineb nagu öö ja päev. Loomulikult on meie reeglite ja nõute nimekiri kordades pikem. Samas inimesed soovivad üha enam EL-is ühtseid reegleid näha, näiteks soovitakse ühtset miinimumpalka samal erialal töötamise eest (transport, medistiin jne), soovitakse ühtset miinimumpensioni, samasuguseid nõudeid toodete sisule jne. See kõik tähendab tegelikkuses samme föderaliseerumise suunas. Aga veelkord – EL on riikide liit ja on seda ka tulevikus. [..]

Loe edasi klikates artikli pealkirjal.

Read more

Politiseerunud jäätmemajandus ja läbikukkunud jäätmeseadus

Jäätmevaldkonna peamine probleem on selle politiseeritus ja huvidele allutatus, kuid jäätmemajandus peaks olema mitte poliitiline võitlustanner, vaid keskkonnaküsimus.

Paljud on ilmselt praeguseks mõistnud, et miski Eesti jäätmekäitluses on päris tõsiselt kiivas. Viimasel ajal on avalikus ruumis tiirelnud jutud võimalikust ELi hiigeltrahvist ja ringlussevõtu eesmärkide mittetäitmisest. Tagatipuks eilne teadaanne, et pärast pikka Riigikogus küpsemist otsustati uue jäätmeseaduse menetlemisest loobuda. Kes asjade käiguga rohkem kursis oli, sellele ei tulnud uudis üllatusena. Keskkonnaministeerium ja keskkonnakomisjon tekitasid eelnõus kahe peale kokku sellise segaduse, et lõpuks ei saanud enam keegi aru, mis seadusemuudatusega tegu ja kellele seda vaja on. Keskkonnakomisjoni esimees Vakra süüdistab ministeeriumi, Kiisler vastu jällegi Riigikogu, tootjad-pakendiorganisatsioonid ja teised osapooled kõiki poliitikuid jne.

Kuid milline institutsioon tegelikult enesereflektsiooniga tegelema peaks? Kelle tegemata töö kehv ringlussevõtu tulemus on? Keskkonnaministeeriumi, Riigikogu, omavalitsuste või hoopis keskkonnainspektsiooni? Siia koer ongi maetud. Eestis on jäätmemajandust juba pikalt vaevanud liigne politiseeritus: valdkonda ei kujundata mitte lähtudes keskkonnast ja jäätmekäitluse parimatest praktikatest, vaid lühiajalistest poliitilistest huvidest. Kui aga seadusloomes ei ole aluseks mitte pikaajalised eesmärgid ja üldised kokku lepitud põhimõtted, vaid poliitilised tõmbetuuled, on tulemuseks segadus ja vastutuse hajumine. Selle kõrval näeme järjest enam mikrofoni haaramas majanduslikke huve, seda näiteks pakendite kogumise puhul. Praegune avalike konteinerite süsteem ei pane turul tegutsevaid ettevõtteid (mida praktikas on kolm) ei kogumispunkide võrgutikku laiendama ega pakendijäätmeid reaalselt ringlusse võtma, vaid kasumit suurendama. [..]

Loe edasi klikates artikli pealkirjal.

Read more

Rohepoliitik: Aaviksoo ärgu kartku, eestlane rügab tööd edasi ka siis, kui saab kodanikupalka

Ettekujutusel töökast eestlasest on pikk ajalugu. Karmis Põhja-Euroopa looduses ellujäämiseks pidi talumees oma tegemisi vähemalt aasta ette kavandama ja kavadest kinni pidama. Iseenda loodud töödistsipliin kehtis siin Läänemere ääres juba siis, kui protestantlikust eetikast ega ristiusustki veel midagi ei teatud.

Erilise tõuke töökusele andis talupoegade pärisorjusest vabastamine umbes 200 aastat tagasi: ränga tööga raha teenides sai oma talumaa mõisalt päriseks osta. Kui maa oli oma ja mõisale tööd teha enam ei tulnud, siis terendas võimalus edasise visa tööga tasapisi jõukust koguda. Taoline väikeettevõtluse soosimise poliitika Balti kubermangudes kasvatas kogutoodangut ja tõi mõisatele kiiresti sisse hulga raha, mida ülemkiht vajas arenevas kapitalismis maailmatasemel püsimiseks.

Töötamine vaid endale
Mõisamaade laialijagamine esimese vabariigi ajal tõstis eestlaste töötahet veelgi: nüüd oli võimalus tööga jõukust koguda ka neil, kes varem olid kõrvale jäetud, sunnitud palgatööd tegema ja peost suhu elama. Piima- ja masinaühistute massiline loomine tol perioodil võimaldas ühelt poolt efektiivselt majandada ning teiselt poolt tekitas võrdsuse ja ühtekuuluvuse tunde valdavalt talurahvast koosnevas ühiskonnas.

Taasiseseisvunud Eesti majanduse ülesehitamisel kerkis tööeestluse narratiiv taas üles, kuid „haavadega”, mille oli löönud kommunistlik tööpropaganda ja sunniviisiline kollektiviseerimine. Too hävitav kogemus välistas mõtte vabatahtlikust ühisomandist. Uue vabariigi kodanikele on iseloomulik pigem mõtteviis: ma töötan palju, aga üksnes enda ja oma pere heaks, ühiskond ei lähe mulle korda!

Loe ja jaga edasi klikates artikli pealkirjal.

Read more

Marko Kaasik: (Tabivere) tselluloositehasega ühel pool? Kuhu edasi?

Tundub, et lõplik võit Eestile mittevajaliku tööstushiiglase üle on käeulatuses. Arendaja taandumine Tabivere valda näib viimase kaitseliinina enne projekti lõplikku kollapsit. Kuid tähtsam ühest, kuigi väga suurest üksikobjektist, on ülisuur murrang mõtteviisis, kirjutab Erakonna Eestimaa Rohelised juhatuse liige Marko Kaasik.

4500 inimest ketis Tartus ja teadmata arv mujal oli kaugelt arvukaim meeleavaldus taasiseseisvunud Eestis. Eestimaalastele on kohale jõudnud, et oma riik iseenesest ei ole heade strateegiliste otsuste tagatis. Kui rahvas, kõrgema võimu kandja, ei ole igal sammul tähelepanelik, siis võtavad riigi üle ärigrupeeringud ja muud üritajad, kellele rahvavõim on üksnes pinnuks silmas. Seda on juhtunud lugematu arv kordi inimajaloo vältel ja hakkas juhtuma ka Eesti Vabariigis.

Poliitikutele loeb inimeste hulk tänaval, kusjuures meie kultuurikeskkonnas aitab suhteliselt vähesest. Ei olnud veekahureid, kumminuie, pisargaasi ega ka ülalt rahastatud vastumeeleavaldusi. Keegi ei pidanud tänavatel oma elu ega tervist ohtu seadma. Riigijuhtidele on selge, et tänavale tulijaist kaugelt suurem hulk on valimiskasti juures või valimisportaalis valmis oma seniseid eelistusi radikaalselt muutma ja aeg selleks on varsti käes. Küllap eksisteerib nii mõnegi poliitiku ja ärimehest niiditõmbaja peas veel lootus «tselluloosiprojekt» peale valimisi siiski teoks teha. Aga murrang tundub nüüd juba liiga suur selleks, et lihtsalt tagasikäik anda. […]

Loe edasi ja leia lisaviited klikates artikli pealkirjale.

Read more

Tselluloositehas, katsepolügoon Tartu külje all

Puidurafinerimistehase (lihtsustatult – tselluloositehase) algatusrühm on uuringute algusfaasis, aga sihib tõenäoliselt Tartust vahetult ülesvoolu paiknevat asukohta. Kuna tehases plaanitakse seni järgi proovimata uut tehnoloogiat, siis pole kindel, kas pangad nii riskantse projektiga kaasa tuleks. Surve metsale ja veekvaliteedile võivad osutuda liiga suureks.

Tehase algatusgrupp on loonud mulje, nagu kaalutakse keeruka analüüsi raames tehase arvukaid võimalikke asukohti, et analüüs lõpuks sobivaima koha kätte näitaks. Nii räägiti mõnda aega Suur-Emajõe jõgikonna kõrval ka Pärnu jõe alamjooksust ja Narva jõe jõgikonnast. Emajõgi tunduvat juba praegu algatusgrupile tõenäolisema asukohana, kuna seal on tehasele tarvilikku vett rohkem. Ma ennustan, et selle valiku taga oli vähemalt sama oluline majandusargument – tehas ei taha hakata puidu pärast võistlema Pärnu ja Sillamäe sadamate väravahindadega ja loodab, et saab Lõuna-Eestist puu väiksema konkurentsiga ehk odavamalt kätte. 

Mulle teeb tehase rajamise uitmõttega seoses keskkonnaaspektidest kõige rohkem muret surve metsadele ja Emajõe veekvaliteedi tulevik. Tehase algatusrühm on kaua üritanud tõestada, et nende tegevus ei saa kaasa tuua vajadust tõsta raiemahtu ja puitu jätkuks kõigile. Eestis on tasahilju, aga süstemaatiliselt puuraiumise reegleid lihtsustatud – küll suuremaid lanke lubades, küll raievanust alandades või kaitsealadel julgemat raiet võimaldades. Selle taga on puidutööstuste samasugune tasahilju, aga süstemaatiliselt avaldatav surve otsustajatele – et saekaatritesse ja tehnikasse tehtud hiiglaslikud investeeringud paremini ära tasuks, tahetakse lihtsamat ligipääsu ressursile, metsale. Ja lahjendatud reeglistik on kahtlemata üks lihtsama ligipääsu looja. 

Edasi lugemiseks kliki artikli pealkirjal.

Read more

Peep Mardiste: investeeringud jagunevad Tartus linnaositi erinevalt

Tavapäraselt saab Tartu kulutustest enim osa kesklinn, aga Euroopa abirahaga rajatud idaringtee tõttu on suurimad summad läinud hoopis tagasihoidliku elanike arvuga Ropka tööstusrajooni.
Kui kanda Tartu linna tehtud investeeringud kaardile, siis selgub, et raha jaotub väga ebaühtlaselt. Linnavalitsus ei analüüsi eelarvest tehtavaid investeeringuid otseselt linnaosade kaupa.

Et Tartu linna ruumilisest arengust senisest paremat ülevaadet saada, määrasin investeeringute eelarvetes ja reservfondi eraldistes kajastuvate objektide asukoha linnaosa täpsusega. Analüüsisin viimase tosina aasta eelarveid ehk aastaid 2006–2017.

Analüüsist lähtuvalt lisasime valimiste eel valimisliiduga Tartu Heaks oma programmi meile esmatähtsate investeeringute loetelu linnaosade kaupa. Vaid siis, kui seni tehtud kulutusi saab jälgida kaardil, on võimalik tagada, et Tartu ükski piirkond investeeringutest päris ilma ei jää.
Kesklinn on linna visiitkaardina muidugi tähtis, aga näiteks Supilinn vajab rutiinse kruusateede kastmise kõrval ka ammu lubatud lasteaeda.

Kesklinn on linna visiitkaardina muidugi tähtis, aga näiteks Supilinn vajab rutiinse kruusateede kastmise kõrval ka ammu lubatud lasteaeda.

Linnaosa ühe elaniku kohta arvutatuna on viimasel tosinal aastal suurimaid investeeringuid näinud Maarjamõisa ja Ropka tööstusrajooni elanikud. Elaniku kohta vastavalt 2391 ja 1899 eurot aastas.

Loe edasi klikates artikli pealkirjal.

Read more

Marko Kaasik: Kataloonia kriis on Euroopa Liidu asi

Harva on teises riigis toimuv Eesti avalikkuses nii suurt huvi äratanud kui Kataloonias läbiviidud iseseisvusreferendum. Veelgi harvemini on Eesti meedia kaudu väljendatud avalik arvamus välispoliitika küsimuses nii palju lahknenud valitsuse seisukohast.

Rahva enesemääramisõigus ja riikide territoriaalne terviklikkus on rahvusvaheliste suhete kaks alusprintsiipi, mis lähevad ikka ja jälle, ühes ja teises paigas omavahel vastuollu. Nüüd siis Kataloonias – esimest korda Euroopa Liidus. Ja see asjaolu muudabki Kataloonia juhtumi eriliseks.

Liikmesriigid on Euroopa Liidule loovutanud nii suure osa oma suveräänsusest, et on kujunenud uusaegses maailmas ainulaadne riikideülene ühendus, mis kardinaalselt erineb kõikvõimalikest rahvusvahelistest organisatsioonidest.

Euroopa Liidu üheks tähtsaimaks aluspõhimõtteks on subsidiaarsus, mis tähendab, et kõik otsused tuleb teha madalaimal võimalikul haldustasandil, võimalikult lähedal kodanikele. Liidu sekkumine on õigustatud juhul, kui riigi tasandil ei tulda olukorraga toime. Väidan, et Kataloonia kriis on just niisugune olukord.

Föderalistide «Euroopa äriprojekt»

Jah, juhtum on ootamatu ja enneolematu. Euroopa Liidul ei ole mehhanisme niisuguse kriisi reguleerimiseks. Aga olukord nõuab, et need mehhanismid kiiresti loodaks, nii nagu seda tehti Kreeka võlakriisi puhul.

[loe edasi klikates pealkirjale]

Read more