Eesti ühiskond on eutanaasia üle arutamiseks valmis

Eutanaasiast mõtleminegi pole lihtne, kuid küsimus nõuab arutamist varem või hiljem. Et aru saada, millest parasjagu jutt, tuleb vahet teha passiivse ja aktiivse eutanaasia/abistatud enesetapu vahel. Väga lihtsustatult tähendab passiivne eutanaasia seda, et patsiendi teadlikult ja selgelt väljendatud soovil (patsient ei tohi olla näiteks depressioonis); talumatu ja leevendamatu valu puhul ja meditsiiniliselt kinnituse saanud elulootuse puudumisel temale elu hoidvat abi arstide poolt enam ei anta. Aktiivne eutanaasia/abistatud enesetapp tähendab aga elu lõpetavate ja valutustavate ainete andmist (tavaliselt süstimist) või võimaldamist meedikute poolt – samuti patsiendi selgel, dokumenteeritud ja reeglitele vastaval soovil ja eelpool loetletud tingimustel.

ui passiivse eutanaasia õigus on suhteliselt laialt levinud, siis aktiivse eutanaasia ja abistatud enesetapu soov on enamikes riikides illegaalne. Kõige tuntum aktiivse eutanaasia maa on muidugi Šveits, kus abistatud enesetapp on legaalne aastast 1943. Seda küll hulga tingimuste täitmisel, sh et abistaja teeb seda altruistlikel kaalutlustel. Vastasel juhul on see endiselt kriminaalkuritegu. Vähem on teada, et selle sajandi algusest on aktiivne eutanaasia patsiendi teadlikul soovil ja nõudmisel ning kindlatel tingimustel lubatud ka Belgias ja Hollandis. Mõlemas riigis on eraldi range kord ka laste eutanaasia jaoks. Veel on eutanaasia või abistatud enesetapp erinevate reeglitega lubatud Luxembourgis, mitmetes USA osariikides, Saksamaal, varsti ka Austraalia Virginia osariigis jm. Eestis on juba räägitud elustamiskeelust kui kõige kiiremini ja ehk ka lihtsamini seadusesse sisseviidavast muudatusest. [..]

Loe edasi klikates artikli pealkirjal.

Read more