Politiseerunud jäätmemajandus ja läbikukkunud jäätmeseadus

Jäätmevaldkonna peamine probleem on selle politiseeritus ja huvidele allutatus, kuid jäätmemajandus peaks olema mitte poliitiline võitlustanner, vaid keskkonnaküsimus.

Paljud on ilmselt praeguseks mõistnud, et miski Eesti jäätmekäitluses on päris tõsiselt kiivas. Viimasel ajal on avalikus ruumis tiirelnud jutud võimalikust ELi hiigeltrahvist ja ringlussevõtu eesmärkide mittetäitmisest. Tagatipuks eilne teadaanne, et pärast pikka Riigikogus küpsemist otsustati uue jäätmeseaduse menetlemisest loobuda. Kes asjade käiguga rohkem kursis oli, sellele ei tulnud uudis üllatusena. Keskkonnaministeerium ja keskkonnakomisjon tekitasid eelnõus kahe peale kokku sellise segaduse, et lõpuks ei saanud enam keegi aru, mis seadusemuudatusega tegu ja kellele seda vaja on. Keskkonnakomisjoni esimees Vakra süüdistab ministeeriumi, Kiisler vastu jällegi Riigikogu, tootjad-pakendiorganisatsioonid ja teised osapooled kõiki poliitikuid jne.

Kuid milline institutsioon tegelikult enesereflektsiooniga tegelema peaks? Kelle tegemata töö kehv ringlussevõtu tulemus on? Keskkonnaministeeriumi, Riigikogu, omavalitsuste või hoopis keskkonnainspektsiooni? Siia koer ongi maetud. Eestis on jäätmemajandust juba pikalt vaevanud liigne politiseeritus: valdkonda ei kujundata mitte lähtudes keskkonnast ja jäätmekäitluse parimatest praktikatest, vaid lühiajalistest poliitilistest huvidest. Kui aga seadusloomes ei ole aluseks mitte pikaajalised eesmärgid ja üldised kokku lepitud põhimõtted, vaid poliitilised tõmbetuuled, on tulemuseks segadus ja vastutuse hajumine. Selle kõrval näeme järjest enam mikrofoni haaramas majanduslikke huve, seda näiteks pakendite kogumise puhul. Praegune avalike konteinerite süsteem ei pane turul tegutsevaid ettevõtteid (mida praktikas on kolm) ei kogumispunkide võrgutikku laiendama ega pakendijäätmeid reaalselt ringlusse võtma, vaid kasumit suurendama. [..]

Loe edasi klikates artikli pealkirjal.

Read more