Kultuur

Eestlane on ajalooliselt olnud põline loodusrahvas. Rahvas, kes on elanud sajandeid oma maal. Vaesena ja töökana. Pigem erakuna kui karjana koos. Mujalt tulijad on pidanud meid ikka matsideks. Kultuurituteks metslasteks.

Kuigi metslane, hoolimata selle nimetuse halvustavast maigust, omab head sisu. Metslasel on suur osa tundemaailmast seotud metsa ja loodusega. Metslase primitiivses kultuuripildis on mets ja loodus alati püha. Eesti maastikus ja kultuuritajus on metsal olnud oluline koht.

* * *

Inimese kultuuritaju mõjutab tema ümbritsev maastik. Eestlastel on mets olnud selle pildi oluline osa. Sama oluline kui on olnud oma põllumaa on eestlasele olnud oma kodune metsatukk. Metsaskäik on eestlase kultuuri oluline osa.

Eestlane ei ole kunagi metsa kartnud ning pigem on ta metsast saanud kaitset. Siis kui ristisõdijad euroopaliku kultuuri ja usku tõid läksid metslased läikivate raudrüüde eest metsa pakku. Samuti tehti seda nõukogude inimeseks vormimisest pääsu otsides. Metsa minejad nimetasid siis ennast metsavennaks. Sest mets kaitses neid. Oli nende vend.

Mets on osa niidistikust mis seob eestlast loodusega. Põlismets on olnud oluline osa põliseestlase kultuuri toitvas juurestikus. Juurtest millest ammutakse seda ürgset jõudu saada hakkama karmides oludes ja tingimustes.

Linnamaastikul kasvanul ei ole tekkinud seda sama seost metsaga ja loodusega. Euroopas on maastikupilt teine ja see on euroopa kultuuris normaalne. Teistmoodi normaalsus kui põliseestlasele. Nüüd tuuakse sisse Eestisse seda uut normaalsust ja kinnitatakse, et see on see õige. Kuidas te harimatud matsid ei saa aru, et terves Euroopas on sedasi. Metsatut täiesti tervet linnainimese normaalust.

Loe edasi klikates artikli pealkirjal.