ökoriik

Ülemaailmne riikide ja rahvuskultuuride vaheline koostöö on ainus, mis suudaks globaalse kapitali pahupoolt tasakaalustada, ent see on heast toimimisest kaugel, kirjutab Erakonna Eestimaa Rohelised juhatuse liige Marko Kaasik.
Kaido Kama kirjutas eelmise aasta 5. detsembril Eesti Päevalehes arvamusloo, mis kandis pealkirja «Tahame oma riiki tagasi». Aga kellelt see tagasi võtta ja kuidas?

Metsade üleraie, kasutu raudteeprojekt ja tselluloositehase plaan on pannud peale veerand sajandit kestnud vaikivat nõusolekut eesti inimesed taas elukeskkonna pärast muretsema. Ja murega kaasneb segadus: miks oma riik teostab majanduspoliitikat välismaistes huvides, nagu oleks tegemist võõrvõimuga? Me ju lootsime oma Eestit luues, et saame neist hädadest jäädavalt lahti!

Võõrvõimu ei tule otsida seekord enam Moskvast ega vastupidi laialt levinud arvamusele ka mitte Brüsselist. Püüdes leida selle võimu koondumise geograafilisi kohti, tuleks tähtsuse järjekord umbes niisugune: New York, London, Frankfurt. Küllap mingit mõju avaldavad meile ka Tokyo ja Hong-Kong. Neil börsidel liigutatakse suurimaid investeeringuid. Kapital liigub sinna, kust on oodata kasumit. Suurem kasum on tulemas sealt, kus tootmiskulud madalamad ja üks viis seda saavutada on looduskeskkonna arvelt.

Kogu maailm on enneolematu kapitalisurve all, aga kommunistide võimu kogenud Ida-Euroopa maadel ei ole «immuunsüsteemi» selle vastu. Sel ajal, kui Lääne-Euroopas kinnistus demokraatia ja kodanikuühiskond, õppisime meie teistsuguseid sotsiaalseid oskusi, millega Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel enam suuremat peale hakata ei ole. Esmalt tuli vaba konkurents ja siis välisinvesteeringud, elatustase tõusis ja uinutas kodanikuvalvsuse.

Loe edasi ja kommenteeri klikates artikli pealkirjal.