Evelyn Höglundi vastulause Henn Põlluaasale: kaasinimeste elu päästmine ja aitamine ei tähenda ainult kulu

Sisserände vastase argumentatsiooni toetamiseks kasutas Henn Põlluaas 5. novembril oma Facebooki seinal järgmist väidet: “Rootsis teadlaste ja analüütikute seas valitseb selge konsensus, et sisseränne on riigile toonud kaasa ainult kulutusi.”

Rootsi eestlaste kogukond tähistas eelmisel aastal Suure põgenemise 75. aastapäeva. Neile, kes seletust vajavad – nagu ilmselt riigikogu esimees Henn Põlluaas – olgu öeldud, et tegemist oli 80 000 inimese, mehe naise ja lapse, massilise põgenemisega Eestisse sisse tungiva Nõukogude Liidu Punaarmee eest 1944. aasta hilissuvel ja sügisel.

Peamiselt põgeneti paatide ja väiksemate laevadega ning sihtkohaks oli valdavalt kas otse või Soome kaudu Rootsi, kuid kümned tuhanded eestlased põgenesid ka näiteks Saksamaale. Hiljem siirdusid paljud edasi ka kolmandatesse riikidesse, nii et suured eestlaste kogukonnad kujunesid välja Rootsis, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Austraalias ja Suurbritannias.

Arvatavalt 6 – 9 % põgenikest hukkus teel. Ellujäänute jaoks oli tegemist sügavalt traumaatilise katsumusega – neid hirmu, teadmatuse, kaotusvalu ja ellujääja süütundega seotud arme kannab iga põgenik endas elupäevade lõpuni. [..]

Loe edasi klikates artikli pealkirjal.

Read more

Aleksander Laane: roheline tee koju

Põgenike jaoks on ka paremaid lahendusi, kui siiani pakutud. Roheliste ettepanekud lähtuvad probleemide lahendamisest seal, kus need tegelikult asuvad.

Ei Euroopa ega Aafrika riigid saa loota jätkusuutlikule arengule läbi massilise põgenemise. Samuti on selge, et just kliimamuutustest saavad alguse lähituleviku põgenikelained, mis on praegustest veel palju suuremad ja meeleheitlikumad. Me saame neid vältida. Meil on võimalus näidata, et väljapääsmatuna näivat olukorda saab muuta.

Tuhandete põgenike vastuvõtmine igal aastal olukorras, kus Eestis on 190 000 välisriigi kodanikku ja kodakondsuseta inimest, pole meile põhiseaduse täitmise mõttes võimalik. Loomulikult tuleks aidata neid Ukraina inimesi, kes on põgenenud sõjatsoonist ja kel on siin lähedased sugulased. Samas peame olema kategooriliselt eitaval seisukohal tagurlike usuliste vaadetega inimeste riikilubamise suhtes, et mitte avastada ennast olukorras, kus me ei saa enam vabalt oma traditsioonidest, elukorraldusest ja harjumustest lähtuda ja peame kestvat konflikti taluma.

Kaotada tuleb põlvkonnalt põlvkonnale pärandatav põgeniku staatus, vähem kuulata igasuguseid silmakirjateenreid ja ümber korraldada palju sõnu ja vähe villa produtseeriv süsteem. [..]

Loe edasi klikates artikli pealkirjal.

Read more
Translate »