Avalik kiri Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskopile Urmas Viilmale

Ma kirjutan Teile, soovimata teha etteheiteid või tekitada vastasseisu. Mina, kes ma ei kuulu ühtegi kogudusse ja juurdlen oma usuküsimuste üle ise, olen lihtsalt veidi nõutu. Miks? Sest minule tundub, et protestantlike kirikute juhid Eestis on pehmelt öeldes tähelepanuta jätnud tänapäeva olulisima küsimuse – keskkonnahoiu. Anglikaani mõtleja Frederick Quinn on öelnud, et patt on nii jumalast ärapööramise soov kui ka jumala loodu süstemaatiline hävitamine. Mõlemad rikuvad harmooniat ja viivad ökoloogilise kriisini. Kreeka sõna hamartia, mis tähendab pattu ja eksitust, tähendab ka märkide tähelepanuta jätmist. Just seda – märkide tähelepanuta jätmist – heidab Quinn kirikule ette. Prof emeritus Larry Rasmussen kirjutab, et reformatsioon vajab kiiresti, edasilükkamatult öko-reformatsiooni. Ma loodan, et ei pea teile hakkama tutvustama paavst Franciscuse entsüklika “Ole kiidetud/Laudato si/Hoolest meie ühise kodu eest” sisu. Aga lihtsalt meenutuseks, et see räägib kohe alguses sellest, kuidas Maa kisendab meie poole kogu selle kahju tõttu, mida oleme teinud ja heidab ette Maa rüüstamist. Ja keskkonnahoiust käib jutt lõpuni välja. Aga miks me ei kuule Eesti kiriku häält, kui jutuks tulevad keskkonnaküsimused? Te ei maini neid probleeme poole sõnagagi oma poliitikasoovitustes erakondadele, mille eelmisel aastal laiali saatsite. Millist märki te ootama olete jäänud? [..]

Loe edasi klikates artikli pealkirjal.

Read more