Fideelia-Signe Roots: Ratturikolmapäev

Allpool toodud jutustuses kirjeldab Fideelia seda kuidas möödus ratturikolmapäev ehk linlaste iganädalane rattasõit läbi Tallinna 7. juulil 2021.

Mul ei ole enam mitu aastat jalgratast. See varastati ära. Tiksusin ilmaoleku lainel, kuni minuni jõudis kuuldus, et liikumine nimega „Linnad inimestele“ korraldab ratturikolmapäevi: https://www.facebook.com/events/345622743623143 Ükskõiksuse rattasõidu osas ja tuusa autojuhi teesklemine muutus keeruliseks, kui Liina mulle üheks kolmapäevaks oma ratast laenuks pakkus.

Kogunemine

Koguneme Vabaduse platsile lõõskava päikese alla, igaüks isemoodi. Mõned on profiratturi varustuses, mõned linnaratta, kleidi ja kontsakingadega. Vanast harjumusest kannan kiivrit. 10 aastat tagasi käisime sõpradega pikkadel rattamatkadel ning kiivrid olid alati peas. Tallinnas seigeldes on see eriti tähtis.

Lõpuks tuleb Vabakale 17 rattasõpra. Grupijuht Uwe tutvustab meile teekonda Pikakari randa ning me hakkame entusiastlikult minema. Uwe annab käega sõidusuundadest märku ja meie järgime automaatselt tema eeskuju. Rattateid on napilt. Sõidame kas kõnni- või sõiduteel. Kusagil Pelgulinnas näitab Uwe, et reastuma peab kõnniteelt sõiduteele foori ette koos autodega rohelist tuld ootama ning seejärel tuleb sooritada vasakpööre. Masinaid on tipptunnil rohkesti. Asfalt sulab põrgukuumuses ning autokapottide all auravad ja mürisevad mootorid. Neelatan ja sukeldun liiklusmöllu: YOLO! Kui väntame taas elusate ja tervetena vaiksemal teelõigul, küsib Uwe, kas kellelgi hakkas süda puperdama. See pole veel kõik. Peatselt jõuame kurikuulsasse Sitsi mäe risti, kus isegi kogenud autojuhid pea võivad kaotada. Osa rühmast saab mingi imenipiga kiiresti üle, kuid mina jään poolte ratturitega uut võimalust ootama. Vaatan vasakule ja paremale. Tunnen end kui pead keerutav kullipilguga kassikakk, kuid ega punane tuli sellest roheliseks muutu. Kõik ootavad, päike kõrvetab. Äkki on foor rikkis? Üks noormees kommenteerib heatujuliselt, et just sellepärast ta Tallinnas rattaga metsikult sõidabki ja kihutab surmapõlgavalt üle ristmiku. Korraga muutuvad autod meie ümber rahutuks ja me hakkame liikuma. Jõuame teisele poole väsinute ja näljastena.

Algab rahulik kulgemine mööda Paljassaare teed.

Pikakari rannas pargime rattad lasipuu moodi seadeldise külge. Ostan kioskist maasikajäätist. Energiat on hädasti vaja, sest särk kleepub ihu külge, prillid on udused, huuled kuivavad ja juua pole ka sõidu ajal jõudnud. Mõned lähevad ujuma. Arutatakse omavahel, kas veetemperatuur on tõusnud, sest hommikul näidanud kraadiklaas Pikakaris vaid 9 pügalat, seevastu olnud õhusooja 30-kraadi ringis. Selgub, et nüüdseks on vees juba 11 kraadi sooja. Uwe kontrollib Zuzu rattakumme ja asub neid pumpama. Kohe võtavad järjekorda kõik, kelle rattakummid on tühjavõitu. Rahunen ja viin pilgu merele. Pikakari rand on väga ilus ja iga kord seda vaatepilti nähes kahetsen, et ma seal sagedamini ei käi. Oleks mul oma ratas, käiksin kindlasti tihedamini Pikakaris!

Tagasi sõidame väikeste gruppidena. Vahetame Liinaga muljeid ja meile kummalegi on just Pelgulinna vasakpööre kõige eredamalt mällu sööbinud. Meenutan, kuidas kõigepealt vaatasin, et Uwe annab märku, siis jälgisin, mida autod teevad ja seejärel hakkasin liikuma. Kuna meid oli palju, äratasime autojuhtide tähelepanu, kuid üksi oleks kindlasti sellises olukorras keerulisem ellu jääda. Kulgeme rahulikus tempos, kui meile tuleb vastu kiiskavpunane külgkorviga mootorratas, kus korvis istuja filmib ennast ja juhti selfipulgale kinnitatud telefoniga. Mu isalgi oli vene ajal samasugune motikas.

Päike on juba madalal ja õhk veidi jahedam. Sõidu ajal puhub mõnus tuul. Korraga tundub mulle, et on üks neist lõputult pikkadest muretuist suvepäevadest, mil sõpradega ratastel ringi  vuhisesime. Vanemad kinkisid mulle metalliksinise ratta, kui olin 12-aastane. Uus ratas lõhnas uue ratta järele. Hakkasin kohe sõitma, tuul juukseid lennutamas ja olin õnnelik. See polnud küll mu esimene ratas, aga see oli mu esimene uus täismõõdus ratas. Eelmised olid kasutatud- või väiksemad lasterattad. Kiivrit kandma toona ei pidanud.

Fideelia-Signe Roots sõidab jalgrattaga. Aasta siis oli 1984.
Isiklik jalgratas on eluliselt vajalik sõiduvahend.

Nimelt on mul rattasõiduga seotud ka veidi valusamaid mälestusi. Imekombel jäi Liinalt laenatud ratas terveks, aga muidu on kõik mu õnnetused juhtunud võõra rattaga. 11-aastasena sõitsin sõbra rattaga vastu puud. Kimasime Tartus ringi ja ma lasin kurvi sirgeks. Kurvis ligines üks puu mulle ebatavalise kiirusega. Aimasin halba. Järgmisel hetkel käis pauk ja ma nägin kuldseid tähti mustal taustal tiirlemas, täpselt nagu multikas. Kui taas ümbrust eraldama hakkasin, selgus, et puu oli mulle lõuahaagi andnud. Lõug oli läinud paiste ja marraskile, ratas kaheksasse. Vantsisime koju. Mul oli sel hetkel kodus ainult vanaisa, kes II maailmasõja ajal Leningradi blokaadi üle elanuna arvas, et mu paugu saanud lõug on tühiasi. Hiljem klaarisid vanemad muidugi ära nii sõbra logiseva ratta kui minu õnneks mitte veel logiseva lõua.

Teine juhtum leidis aset aasta hiljem, mil sugulase suurt meesteratast proovisin. Võtsin õe pakikale ja minek. Järgmisel hetkel kaotasin juhitavuse ja leidsime end asfaldilt, sirgelt nagu postmargid. Rattaga ei juhtunud midagi, küll aga tohterdasime oma haavu mitu nädalat ja arm põlvel meenutab mulle piinlikku intsidenti siiamaani.

Ometi ei kustutanud need äpardused tookord mu rattavaimustust. Kes teeb, sel juhtub. Nii ka nüüd: kuigi rattateede võrk on Tallinnas olematu ja eelmise ratta vargus annab endiselt valusalt tunda olen plaani võtnud uue ratta soetamise. Mida rohkem on linnas rattureid, seda enam on autojuhid ja teised sunnitud nendega arvestama ja seda kiiremini loodetavasti ilmuvad rattateed.

Fideelia blogi kunagistest rattamatkadest: https://rattamatkajad.blogspot.com/

Kui tahad samuti saada osa põnevatest linnasõitudest Tallinnas, siis selleks avaneb sulle võimalus juba täna!

Ratturikolmapäeva “Pirita eri!” link on siin: https://www.facebook.com/events/174777788035392 (iga järgmise nädala sõidu link tuleb pärast eelmise sõidu lõppu).

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Translate »
%d bloggers like this: