Kaspar Kurve: Roheline maailmavaade on palju enamat kui vaid rohepööre

On kirjutamata reegel, et enne valimisi muutuvad kõik erakonnad järsku „roheliseks”. Viimase paari aastaga on saanud parteide kõnepruugi lahutamatuks osaks rohepöördest rääkimine, kusjuures enamike Eesti poliitikute jaoks mahub rohepöörde tähendusvälja vaid üleminek taastuvenergiale ja Eestist süsinikneutraalse riigi tegemine. Iseenesest on see õige eesmärk, ehkki selle saavutamine alles aastaks 2050 näitab selgelt ambitsioonitust. Aga rohepööre on vaid üks aspekt rohelisest maailmavaatest ning seda maailmavaadet, tahame me seda tunnistada või ei, esindab Eestis ainult üks erakond – Eestimaa Rohelised.

Roheline maailmavaade on filosoofiline kontseptsioon, mis hõlmab endas oluliselt enamat kui globaalse soojenemise peatamist. Tarbimisele ja iga-hinna-eest-majanduskasvule orienteeritud neoliberalismi (mida Eestis esindavad Reformierakond, Keskerakond, Eesti 200, Isamaa ning EKRE) ja rohelise maailmavaate vahele on juba eos konflikt kirjutatud. Kõige lihtsamini öeldult on tegu fundamentaalse maailmavaatelise erinevusega, mistõttu mõlemat poolt rahuldava kompromissini jõudmine ongi keeruline.

Empaatia on rohelise maailmavaate lahutamatu osa. See empaatia laieneb inimeselt ka teistele liikidele, sest kõikide elusolendite elu on unikaalne ja ühekordne kogemus. Sellest lähtuvalt peaks nii inimeste kui teiste liikide kannatuste vähendamine olema absoluutselt elementaarne, ja mitte naivistlik utoopia, nagu paljud „inimene-on-looduse-kroon” seisukoha evijad rohelise maailmavaate kohta kipuvad ütlema.

Mis vahe on karusloomal ning intenvsiivfarmis peetud seal?

Eelmisel nädalal võttis Riigikogu vastu ajaloolise otsuse – karusloomafarmid Eestis keelustatakse aastast 2026. Loomulikult on tegu suure sammuga, kuid ometi valdavad mind siinkohal kahetised tunded. Valdav osa eestlastest oli karusloomafarmide keelustamise poolt, sest tegu on äärmiselt julma praktikaga – väikestes metallpuurides terve elu veetvad loomad äratavadki kaastunnet. Aga kas valdav osa eestlastest mõistab, et enamasti tuleb meie hommikune peekon intensiivfarmides peetud sigadest ning kanamunad valdavalt puurides peetud kanadelt? Nende sigade ja kanade elu on täpselt sama julm kui rebastel karusloomafarmides. 

Sellisele loomapidamispraktikale ei ole õigustust ning meie, inimesed, ei tohi siinkohal silm kinni pigistada. Ma ei väida, et me kõik peaksime veganiteks hakkama, aga veenduda selles, et loom, kelle liha ja saadusi me tarbime, saaks elada võimalikult täisväärtuslikult ning õnnelikult, peaks olema reegel, millest üle ei astuta. Ma olen veendunud, et 100 aasta pärast – seda eeldusel, et inimkond on siin planeedil veel 100 aasta pärast alles – vaadatakse meie tänast suhtumist teistesse elusolenditesse samamoodi, nagu meie vaatame kunagist orjapidamist.

Elurikkus on nii vajadus kui võimalus

See, et elame antropotseeni ajastus ning meil on täna esimese liigina maailma ajaloos võimalik maa biosfääri muuta, ei tähenda, et me seda niivõrd drastiliselt ka tegema peaksime. Globaalne soojenemine pole ainus inimtegevusega kaasnev negatiivne mõju. Me oleme jõudnud kuuendasse massilisse liikide väljasuremislainesse, kadumas on terved ökosüsteemid nii maismaal kui maailmameredes. Selles oleme otseselt süüdi meie, inimesed. Rääkida sellises kontekstis vaid rohepöördest, millest pasundavad üksteise võidu nii Eesti 200, Reformierakond kui teised erakonnad, on naeruväärne, ohtlik ning pehmelt öeldes piinlik.

Rohelistele heidetakse tihti ette, et nad ju keelaksid kõik ära. Millegipärast kiputakse unustama, et põldu pidada on võimalik ka ilma putukaid, linde, mullastikku, põhjavett ning Läänemerd hävitavate pestitsiidide ja väetisteta – keskkonnasõbralikud alternatiivid on olemas. Metsa on võimalik majandada ka nii, et minnakse üle püsimetsandusele. See, et aina enam domineerivaid lageraielanke on meil, inimestel, esteetiliselt frustreeriv vaadata, on kõige väiksem mure – me hävitame terveid ökosüsteeme ning keeldume seejuures õppimast vigadest, mida on teinud paljud lääneriigid aastakümneid enne meid.

Keskkonnateadlikkus on üle maailma aina enam hinnas ning meil on sellest ainult võita. Eestist on võimalik kujundada Euroopa loodusturismikeskus – esimene riik Euroopas, mis majandab metsi jätkusuutlikult. Esimene riik Euroopas, mis on täielikult üle läinud mahepõllumajandusele. Esimene riik Euroopas, mis tagab enda pinnal kasvatatud farmiloomadele loomuomased tingimused. Ärgem kartkem teistest erineda. Vastupidi, see on suur võimalus nii meie majandusele kui ka neile elusolenditele, kes erinevalt inimestest iga paari aasta tagant valimiskasti juures käia ei saa.

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Translate »
%d bloggers like this: