Züleyxa Izmailova: Jäätmekaosest päästab põhimõtteline suunamuutus mitte peenhäälestus

Pole saladus, et poliitikud eiravad juba aastaid nii riigikontrolli, Euroopa Komisjoni kui ka OECD soovitusi ennistada Eestis 2014. aastal kaotatud omavalitsuskeskne jäätmekorralduse mudel, mis on kasutuses kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides, kus ringlussevõtu tase on juba üle 50%. Suuresti tänu ajakirjandusele, aga ka Riigikontrollile, avalikkuse tähelepanu alla sattunud jäätmetega sahkerdamised mõjusid paljudele loodussõpradele reetmisena. EKRE minister Kokk olevat leidnud paari aasta eest viisi kuidas Eesti jäätmestatistikat Euroopale paremana näidata. Ametnike ärapööratud pilkude all manipuleeritakse jäätmekoodide, mahtude ja taaskasutuse tõenditega. 

Olmejäätmete ringlussevõtu eesmärgid jäävad paljudest ennetavatest hoiatustest hoolimata ikkagi täitmata ning riik kulutab aferistide järelt koristamiseks maksumaksjate miljoneid. On põhjust oletada, et jäätmevaldkonda kureerivad ametkonnad on toiminud mõnede ettevõtete pilli järgi tantsides. Inimeste ja riigi huvid tallati lihtsalt jalge alla nagu maha visatud koni. 

Kui seadusi tehakse erahuvidest tõukuvalt, aga mitte lähtuvalt pikemaajalistest keskkonnahoiu eesmärkidest ja kokkulepetest, ongi tulemuseks täna valitsev korralagedus, kus justkui keegi tekitatud kahju eest ei vastuta. 

Jäätmed usaldati prügimaffia don corleone-de hoolde

Teatud jäätmekäitlusettevõtete võimet olla tugeva lobitöö korraldajaks on ammu teada. 2014 aastal Reformierakonna ja sotside koostöös muudetud jäätmeseadusega tehti paarile ettevõttele kingitus ja see on ka põhjuseks, miks täna valitsevad sektorit mitte ühiskonda teenivad selged põhimõtted, vaid korporatiivhuvid, mille meie kõik maksumaksjatena kinni maksame. 

Täna on suureks probleemiks tootjavastutusel põhineva pakendijäätmete kogumis- ja ringlussevõtu süsteemi kaaperdamine nende samade jäätmekäilusettevõte poolt. Pakendiettevõtteid esindama pandud taaskasutusorganisatsioonidel puudub majanduslik huvi korraldada mugavat ja hästi toimivat pakendijäätmete kogumissüsteemi. Selle asemel keskendutakse hoopis kulude minimeerimisele ja kasumi suurendamisele. Lihtne äriloogika, mida on raske ette heita. Ka pakendiettevõtjad ise ei ole huvi tundnud süsteemi korrastamise vastu, et tagada oma vastutuse korrektne ja läbipaistev realiseerimine. 

See osutab valdkonna peamisele murele, kus huvidele allutatusel ja politiseeritusel on reaalsed negatiivsed tagajärjed nii riigi finantsidele kui elukeskkonnale tervikuna. Ilmestades selgelt, miks jäätmemajandus peab olema eelkõige just keskkonnaküsimus, mitte poliitiline võitlusväli üksikute ettevõtete taskute täitmiseks.

Erinevate riikide kogemusele toetudes on täpselt teada, millised regulatsioonid keskkonna seisukohast ja avalikust huvist lähtuvalt kõige paremini töötavad. Kuid sellest hoolimata on Eesti jäätmekäitlussüsteemis tehtud täiesti ebaloogilisi ja argumenteerimata muudatusi. 

Näiteks on omavalitsuskeskset jäätmeveomudelit avalikkuse ees järjepidevalt halvustatud. Rünnatakse süsteemi, mis mujal riikides hästi töötab. Üks Euroopa Liidu liikmesriikide omavalitsuste põhiõigustest nn omavalitsuskeskseks jäätmekorralduseks, on Eestis märkimisväärselt piiratud. Kohalikele omavalitsustele jäeti seaduse muutmisega jäätmeveo korraldamiseks faktiliselt alles ainult üks võimalus – omavalitsus peab korraldamise üle andma eraettevõttele.

Asja kuritegelikkus seisneb aga selles, et süsteemi solkimine pole juhtunud teadmatusest või juhuslikult. Jäätmevedajate huvides tehtud vangerduse eest hoiatasid mitmed varasematel aastatel läbi viidud, muuseas ka Keskkonnaministeeriumi enda poolt tellitud uuringud. Kuid nagu liigagi tihti Eestis juhtub, läks ka tol korral nii, et ekspertide kuulamise asemel uuring hoopis salastati ja Riigikogu võttis seaduse  vastu. 

Anname ohjad omavalitsustele tagasi 

Samas on just needsamad lahendused, mille vastu meil juba aastaid sõditakse, end enamikes Euroopa Liidu riikides tõestanud keskkonnasäästlike ja toimivatena. 

 Omavalitsuste õiguste ja võimaluste pidev kitsendamine on viinud tupikseisu, kus KOVidel on küll seaduse silmis vastutav roll, kuid pole reaalseid õigusi sisuliselt jäätmevaldkonna probleemide lahendamisega tegeleda. Neile puudustele on viidanud nii Riigikontroll aga isegi Euroopa Komisjon ning OECD. 

Teiste riikide kogemused näitavad, et tõhusa ja ringlusse võtmisele suunatud jäätmekäitlussüsteemi rajamine sõltub otseselt omavalitsuste panusest ja võimest kohalikul tasandil jäätmehooldust korraldada. Ka omavalitsuste esindajad on ühel nõul, et jäätmekorraldus on kohaliku omavalitsuse tuumikfunktsioonide hulka kuuluv ülesanne, mistõttu on vaja taastada jäätmeseaduse 66. paragrahv lg 1’1 selliselt, et omavalitsustel oleks võimalik kas ise keskselt korraldada olmejäätmete käitlust oma haldusterritooriumil, olles muuhulgas teenuse vahendajaks kliendi jäätmekäitleja vahel. 

Keskse jäätmekorraldusmudeli puhul oleks kohalikul omavalitsusel võimalik saada korrektset infot jäätmeveoga liitunud klientidest, omada selget ülevaadet tekkivate jäätmekoguste ja nende käitluse kohta, mis omakorda lubab omavalitsusel pakkuda elanikele (sh majaomanikele ja ühistustele) pidevat jäätmenõustamist ja teha paremat järelevalvet. Nagu teame, on tänase süsteemi puhul jäätmevedajad andmete edastamisesse suhtunud üsna loominguliselt, mistõttu on ringlussevõtu näitajaid täidetud osaliselt vaid paberil ja riigi sihtarvud reaalselt täitmata jäänud. Kohaliku omavalitsuse üksuse poolt keskselt korraldatud jäätmekäitlusteenus aga tagaks, et jäätmevedajal ei teki motivatsiooni jäätmevaldajatelt kogutud jäätmeid mittekorrektselt käidelda või ebaseaduslikult ladestada.

Materjaliteadus ja innovaatilised pakendid 

Liigiti kogutud klaas ja paber ahju ei jõua. Plasti puhul on aga probleemiks see, et erinevaid plasti liike on liiga palju ning tegemist on keskkonnaohtliku materjaliga mitte ainult selles sisalduvate kemikaalide ja lagunematuse tõttu, vaid ka mikroplastiga seotud ulatuslike probleemide tõttu. Siiski on aga üsna selge, et plast ei kao meie igapäevasest kasutusest üleöö, vajame põhimõttelisi muutusi – eriti pakendamises.  

Maailmas on erinevas väljatöötamise ja katsetuste staadiumis materjale, mis sobiksid plastil põhinevaid või plasti sisaldavaid pakendeid asendama. Üks neist on nanotselluloos, mida arendatakse siinsamas meie kõrval – Soomes ja Rootsis. Tegemist on paljulubava materjaliga, mis koosneb üliväikestest tselluloosi kiududest, mida saab pea igast tselluloosi sisaldavast taimsest materjalist. See on mittetoksiline, korduvalt ja ohutult ümbertöödeldav ning samas ka biolagunev materjal. Nanotselluloosist saab teha terasest tugevamaid tooteid, aga ka pakendeid erinevate vedelike ja tahkete ainete, sh ka toiduainete transpordiks ja hoiustamiseks. 

Eestis on seega tooraine olemas. On ka ilmne vajadus muutuste järgi. Kiiresti saaks kaasata naaberriikidest ka vajalikku kompetentsi nanotselluloosi alal. Eeldused olla Euroopas esimeste riikide hulgas, kus võetakse sihiks plastpakendite asendamise keskkonnasõbralike kuid funktsionaalsete ja tõeliselt biolagunevate või palju kordi taaskasutatavate pakenditega on Eestil olemas. Arengud võiksid takistuste eemaldamisel olla kiired ja kõigi, ka eraettevõtete panus, on seejuures oodatud. 

Helgem pool 

Keskkonnakaitsjad ja eksperdid on juba aastaid selgitanud jäätmeseaduse muutmise vajadust ning lahtirullunud skandaali valguses peaks see olema selgem kui kunagi varem. Kuid poliitiliste ja ärihuvide mõjuväljas tiirlevate osapoolte lobitöö tulemusel on vajalikud otsused siiani tegemata. Jäätmevaldkonnas toimuv on kaugel läbipaistvast tegutsemisest ning riik pole täna veel suuteline toime tulema isegi võrdlemisi ohutute olmejäätmete käitlemisega. 

Siiski saame ka rõõmustada. Tšernobõli tuumakatastroofi aastapäeva lähenedes on hea tõdeda, et asjalood Eestis veelgi hullemad pole ja meie jäätmemure on oluliselt lihtsamat laadi kui radiatsioon ja ulatuslik keskkonnakatastroof. Hoolimata agarate lobistide soovist Eestisse radioaktiivseid jäätmeid tootvat tuumajaama ehitada, peab riik enne argisemad mured nagu vorstikilede ja mahlapakkide kogumine ja käitlemine ära lahendama. 

Tüüri juures olevad poliitikud võiksid ka ise lõpuks tunnistada, et tänase jäätmepoliitika peenhäälestamine ei piisa ja taastama kohalike omavalitsuste õigused olmejäätmete käitlust korraldada, nii nagu riikides, kus ringlussevõtu eesmärke juba aastaid edukalt täidetakse.

Züleyxa Izmailova
Züleyxa Izmailova

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Translate »
%d bloggers like this: