Züleyxa Izmailova | Kriisi õppetund: kartul oma aiast, elekter naabri käest

Üks asi, mida praegune kriis meile ühiskonnana õpetada võib – või õigemini öeldes meelde tuletab –, on asjaolu, et oma põhivajaduste katmiseks vajamineva toidu ja energia tagamine peab olema kindlustatud. 

Kunstlikult suureks paisutatud majandusmull on kerge purunema, kui korrutajad tehtest järjest kustutatakse. Plärtsatuse kahjud võivad ulatuda üsna kaugele, sest liiga kergekäeliselt oleme loobunud isemajandamise võimalusest ja asendanud selle tööga, mis majandusolude muutudes enam ei toida. Taas muutub üha ilmsemaks, et kontoritöö ja Hiinas toodetud kaupadega spekuleerimise kõrval on oluline omada oskust oma kätega midagi ära teha. Olgu selleks siis õmblemine, puutöö või taimekasvatus.

Usun, et nii mõnigi on praeguses olukorras õnnelik, et pole maha müünud päranduseks saadud talu või aiamaaga suvilat, sest ees ootab suvi, mil saab enesele vajaminevat toidukraami õhina ja hoolega kasvatada. 

Ühistuline toidutootmine

Usinamad ühendavad jõud ja jagavad ülesanded küla inimeste vahel ära. See on nutikas, sest nii saab omaette nokitsemise asemel kasutada olemasolevaid ressursse märksa efektiivsemalt. Toidu tootmise pikas ahelas leitakse igaühele jõukohane ülesanne, nii kõige noorematele kui ka vanematele. 

Seejuures on mul üsna kurb kuulda, kuidas põllumehed on sattunud olukorda, kus võõrtöölisteta polevat enam võimalik samas mahus toitu toota – meie riigil olevat lausa oht nälga jääda, kuna ukrainlased saadetakse eriolukorra tõttu koju tagasi. Eestist aga polevat enam võimalik leida ausaid töökäsi, kes raskest põllutööst ei ehmuks. Lähemal vaatlusel selgub aga, et palk, mida toidu tootmise eest makstakse, on väga madal ega vasta enam kodumaise tööjõu ootustele. Kindlasti ei saa seda orjapidamiseks nimetada, aga õiglane see tasu ka ei ole. Kui tõmbame nüüd kiire paralleeli idufirmade maailma ja ajalooga, siis jõuamegi ühistulise tegevuseni. Ühistus arendavad liikmed ehk kaasomanikud ühistu majandustegevust koos.

Selles pole aga midagi uut ega sensatsioonilist. Lõuna-Prantsusmaa külades toimetatakse samamoodi. Kümmekond aastat tagasi nägin oma silmaga, kuidas kogu küla koos veini tegi. Peale saagikoristust koguti viinamarjad kokku ja asuti neid töötlema ühiselt soetatud tehnikaga. Lõpuks sai jook pudelisse ja kork peale ning pudelile kleebiti uhke, küla enda nimega silt. Veini tarbiti ise, kuid jätkus ka müügiks. Nii toodetakse ka muud vajalikku – juustu, leiba, oliiviõli. Nagu praegu Eestis kehtivas tulundusühistu seaduseski, on ka Lõuna-Prantsusmaa külas põhimõte, et kõik liikmed osalevad aktiivselt ühistu valitud eesmärkide saavutamise nimel kas tarbija, hankija, töötaja, teenuse kasutajana või mõnel muul sarnasel viisil. Igaühe panus suurendab ühist vara. 

Tegelikult on kogukondliku ühistegevusega ka Eestis varem väga edukalt tegeldud. Kahjuks lammutas 1940ndatel bolševistlik kord riigi ja kodanikuühiskonna koostöös loodud ja hästi toiminud tootmisüksuste võrgustiku, mille taastamisega pole okupatsioonijärgsed valitsused kahjuks siiani tegelnud. Rohujuure tasandilt ühistute loomisega on seni olnud pigem vastupidi: nii valitsus kui ka seadusandja on seda takistanud ning energia- ja kindlustusühistute sisuline loomine võimaldati alles hiljuti (2018. aasta keskel vastu võetud elektrituruseaduse muudatusega; esimene kindlustusühistu alustas tänavu jaanuaris). 

Miks mitte energiaühistud? 

Nüüdseks on kümme aastat järjest ämbreid kolistatud, pumbates raha Eesti Energiasse ja põlevkivienergeetikasse – ettekääneteks nii regionaalpoliitika kui ka energiajulgeolek. Saavutatud on aga hoopis loodetule vastupidine: Eesti suurim ettevõte on rahalistes raskustes. Venemaa piiri ääres asuv eelmise sajandi vanaraud, kust varem tuli 80 protsenti – nüüd juba vähem (näiteks 1. juulil 2019 lõpetati tootmine kaheksaks tunniks täielikult) – Eestis tarbitavast voolust, ei paku kindlustunnet regionaalpoliitika ega julgeoleku seisukohalt. 

Selline puudujääk energiajulgeolekus lööb aga kõige kiiremini just nende pihta, kes on niigi kehvemas seisus. Nüüd oleks aeg lõpetada rahva raha põlevkivisse matmine ning nagu põlevkivienergeetika eksperdid hiljuti soovitasid, panustada kõik edasised investeeringud fossiilkütuste allakäiguspiraalist väljumisse. Kuigi Hando Sutteri (Eesti Energia juhi) sõnul on valitsus 125 miljonit eurot juba üle kandnud ning uue põlevkiviõlitehase rajamisega on pihta hakatud, ei vasta see tõele ning seda raha on võimalik veel ümber paigutada. 

Mina soovitaksin seda paigutada üle-eestiliste taastuvenergia ühistute loomisse. Meil on 15 maakonda, 79 kohalikku omavalitsust. Alles siis, kui kõigil neil oleks teatud toidu- ja energiatootmisvõimekus kohapeal olemas, julgeksin rääkida mingist arengust julgeoleku vallas. See on see, mida meie inimesed üle Eesti päriselt vajavad.

Jõudukoguv kliimakriis saab majandusele olema palju suurema mõjuga kui koroonakriis ning praegune pandeemiaga kaasnev majanduskeskkonna kollaps on vaid eelmäng. Loodetavasti on paljud praeguseks mõistnud, et ainuüksi hanerasvast jääb väheks ja et ellujäämiseks vajab riik läbimõeldud plaani, et ka muutunud oludes jätkuks inimestele toitu ja tuled kodudes ei kustuks. 

Artikkel ilmus:

Õhtulehes 08.04. 2020: https://www.ohtuleht.ee/997907/zuleyxa-izmailova-kriisi-oppetund-kartul-oma-aiast-elekter-naabri-kaest

Züleyxa Izmailova blogis 10.04.2020: http://www.izmailova.eu/ajaraamat/2020/4/10/kriisi-ppetund-kartul-oma-aiast-elekter-naabri-kest

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Translate »
%d bloggers like this: