Peep Mardiste: Miks roheline ei või lennata?

Näitleja Emma Thompson sai äsja sugeda, sest saabus Ameerikast Londoni kliimamarsile lennukiga. On ebaõiglane eeldada, et keskkonna kaitsmise teemal tohiks sõna võtta ainult see, kes istub viiskudes oma metsaonni muldpõrandal peeru valgel. Käimas on 21. sajand ja mina alustasin selle loo kirjutamist arvutiga, mille aku olin laadinud Varssavi lennujaamas. Lennujaama pistikupessa jõudis elekter ilmselt mõnest Poola saastavast söejaamast. 

On huvitav, et roheliste puhul peavad kriitikud maailmavaateliselt lubamatuks näiteks autot kasutada – olen kuulnud osatamist, et ise roheline, aga tuli koosolekule autoga. Ma pole märganud, et liberaali oleks süüdistatud lapse tasuta riigikooli panemise eest, kuigi õige majandusliberaal propageerib õhukest riiki ja inimeste toimetulekut avaliku sektori toeta. Ka ei meenu, et oleks hurjutatud näiteks ettevõtjast sotsiaaldemokraati, sest klassikaliselt on omanikku pahaks kurnajaks peetud ja sotsiaaldemokraat peaks olema palgatöötaja. Ma usun, et rohelisel on õigus lennata lennukiga, nagu on liberaalil on õigus kasutada avaliku sektori hüvesid või sotsialistil olla tööandja. 

2018.a. sügisel astus tagasi ÜRO keskkonnaprogrammi UNEP direktor Erik Solheim, skes siseauditi raporti järgi oli olnud 80% oma tööajast välisreisidel keskkonnasõnumit levitamas. Kliimamuutuste kontekstis sai Solheimi ringilendamisest maailmaorganisatsioonile reputatsioonirisk ja nii ta sule sappa saigi. 

Töö vajab tegemist 

Samas tõsteti esile, et keskkonnaprogrammil polnud ammu olnud direktorit, kes oleks suutnud keskkonnaprobleemid niivõrd edukalt ÜRO-s pildile tuua. Uus direktor istub nüüd ilmselt rahulikult Keenias UNEP-i kontoris ja varsti hakatakse unustama, et kaugel Aafrikas selline keskkonnaasutus asju ajab. Nokk kinni, saba lahti. Tagantjärgi tarkusena oleks Solheim pidanud ilmselt poole vähem lendama ehk keskmiselt ühe asemel kaks päeva nädalas kontoris püsima. 

Lendamata on paraku raske ette kujutada edukat üleilmse diplomaatia, sealhulgas keskkonnapoliitika ajamist. Töötasin viis aastat Genfis ÜRO Euroopa peakorteris, kus juhtisin 10 riigi valitsusasutuste nõustamist veemajanduse küsimustes. Tööreiside tõttu pidin mõnel aastal lendama 100 000 kilomeetrit ehk üle kahe ringi ekvaatorit pidi ümber maakera. Ma ei tunne ennast aastas tekitatud kümne tonni CO2 emiteerimise tõttu hästi, aga töö vajas tegemist. Euroopast kaugemal on piirkondi, kus tulemuste saavutamiseks tuleb otsustajatega näost-näkku suhelda, teed või viina juua. Diplomaadi hall argipäev.  

Kesk-Euroopas olen tööasjus käinud loendamatuid kordi rongiga. Mäletan, kuidas üks selline Budapestist Eestisse kojutulek kestis ligi kaks ööpäeva. Öised ümberistumised ja järgmiste rongide ootamised mõjusid väga kurnavalt. Roots kooliõpilasest kliimaaktivist Greta Thunberg sõidab esinemistele rongiga. Kodust Davosi majandusfoorumile sõiduks kulus tal näiteks 32 tundi. Otselend kestaks 2 tundi, paljude jaoks on loogiline eelistada lennukit. Oleks tore, kui ka Tallinnast pääseks rongiga mugavalt Euroopasse, loomulikult Tartu kaudu ja maksimaalselt olemasolevat raudteed pidi.

Artikkel ilmus 29.04. Peebu blogis ja 28.04. Eesti Päevalehes:

http://www.mardiste.ee/artiklid/miks-roheline-ei-voi-lennata

https://epl.delfi.ee/arvamus/peep-mardiste-miks-roheline-ei-voi-lennata-ettevotjast-sotsialisti-me-ju-ei-hurjuta?id=86036669

Peep Mardiste on keskkonnakaitsja, kodanikuühiskonna aktivist ja konsultant. Erakond Eestimaa Rohelised EP kandidaat nr 111

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: