Aleksander Laane: Eesti sobib Pax Cultura eestvedajaks

Nikolai Roerichi nimi on Eestis tuntud, kuid tema algatatud kultuuriväärtuste ja teadusasutuste kaitse rahvusvaheline pakt – Roerichi ja Rahu Lipu Pakt – on asjata liiga kauaks unustuse hõlma vajunud. Eesti võiks võtta üles selle tuletungla ja viia Rahu Lipu taas laia maailma.

““Ruttu, ruttu”- see oli esimene eestikeelne sõna, mille ära õppisime, sõites suures vanaaegses neljahobuserakendiga tõllas Gapsali poole. See sõit jäi meelde. Sest see oli esimene väljasõit meie mõisast “Izvara” ning viie aasta vanuselt jäävad kõik muljed eriti selgelt meelde.” Nii algab Roerichi essee “Eesti”. Hiljem, justnimelt Haapsalus, kujunesid välja Roerichi maailma terviklikkuse ja arenemise ideed väljendavad kunstilised kujundid.

Nikolai Roerichi (1874 – 1947) erakordses isikus olid ühendatud kunstnik ja kirjanik, arheoloog ja ajaloolane, uurija ja praktik. Aastail 1903–1904 külastasid Nikolai Roerich ja tema abikaasa Jelena Roerich iidseid Vene linnu. Pärast retke alustas Roerich aktiivset võitlust arhitektuurimälestiste ja teiste kunstiväärtuste hävitamise vastu, esines Venemaa Keiserlikus Arheoloogiaühingus ettekandega ajaloomälestiste halvast seisukorrast ja vajadusest võtta kiiresti meetmeid nende kaitseks. 1914. a, kui algas Esimene maailmasõda, pöördub Roerich Vene sõjaväe ülemjuhatuse, Ameerika Ühendriikide ja Prantsusmaa valitsuste poole ideega sõlmida rahvusvaheline kokkulepe kultuuriväärtuste kaitseks relvastatud konflikti korral. 1915. a teeb Roerich ettekande keiser Nikolai II ja suurvürst Nikolai Nikolajevitšile, üleskutsega võtta tõsiseid riiklikke meetmeid kultuuriaarete üldrahvalikuks kaitseks. Kahjuks pidasid riigijuhid rahva kultuuripärandit ebaoluliseks, võrreldes keisririigi poliitilise prestiižiga …

Õpingute ajal Peterburi Keiserliku Ülikooli õigusteaduskonnas kuulas noor kunstnik ära professor F. Martensi rahvusvahelise õiguse loengukursuse. F. Martens oli Eesti päritolu Venemaa keisririigi õigusteadlane (esimene rahvusvaheliselt tuntud eestlasest õigusteadlane), kes oli sündinud Pärnus 1845. a ning kellel oli hiigelroll 1899. a Haagi rahukonverentsi korraldamisel ja läbiviimisel Venemaa täievolilise esindajana. I Haagi konverentsil sõlmiti teiste seas konventsioon maismaasõja seadustest ja tavadest, mitmed konventsiooni punktid on tänapäevases rahvusvahelises praktikas kehtivad seniajani. Suurte teenete eest humanitaarõiguse valdkonnas esitati F. Martens korduvalt Nobeli rahupreemia kandidaadiks. Kultuuriväärtuste kaitse lepingus võib täheldada F. Martensi humanitaarse pärandi järjepidevust.

Roerich oli ka Punase Risti ühingu liige, eluaegne Prantsusmaa Punase Risti komitee liige.

N. Roerich kirjutas: „Meie kultuuriaarete säilitamise Pakti kindlustamiseks tuli eelkõige tutvuda Punase Risti tekkelooga. Selle õilsa idee alusepanija, kuulus Šveitsi filantroop Dunant ja tema ennastsalgavad sõbrad koputasid 17 aasta kestel väsimatult inimsüdametele, selleks et jutustada sellise humanitaarasutuse vältimatust vajadusest. Paljud peaksid meelde jätma Punase Risti kannatusrohke ajaloo. Nii purustatakse neid ülimaid väärtusi mitte ainult sõdade ajal, vaid ka inimliku võhikluse kõikvõimalike avaldumiste ajal. Üksnes kultuuriväärtuste kaitsmine äratab uinunud loominguteed ja riigid tervikuna tuletavad taas meelde, milles seisneb nende vankumatus ning võitmatu väärikus ja väärtus.“ („Kauni väärtus“, 1935).

1929. aastal, koostöös Pariisi Ülikooli rahvusvahelise õiguse ja politoloogia doktori Georges Chklaveriga, valmistab N. Roerich ette ja avaldab mitmes keeles pakti projekti. Pakti edendamisel ja selle allkirjastamise organiseerimisel osaleb Michael von Taube – Venemaa esindaja Haagi Alalise Vahekohtu Rahvusvahelises büroos. Roerichi Pakti ja Rahu Lipu komiteed luuakse New Yorgis, Pariisis ja Brugges. Paljudes riikides asutatakse ühingud pakti toetuseks. N. Roerichi pakti ideed toetasid Romain Rolland ja George Bernard Shaw, Rabindranath Tagore ja Thomas Mann, Albert Einstein, Herbert George Wells ja paljud teised tuntud kultuuritegelased.

Aastail 1931 kuni 1933 toimusid Roerichi Paktile pühendatud rahvusvahelised konverentsid. 15. aprillil 1935. a sai Washingtonis Valges Majas USA president F. D. Roosevelt’i juuresolekul teoks  „Kunsti- ja teadusasutuste ja ajaloomälestiste kaitse lepingu“ (Roerichi Pakti) piduliku allakirjutamise tseremoonia 21 Ameerika riigi esindaja poolt. Lepingu raames kinnitati N. Roerichi poolt väljapakutud Pakti tunnusmärk, mida tuntakse kui Rahu Lippu ja mis tuleb üles panna „ohu korral kõikidele mälestusmärkidele, mis moodustavad rahvaste kultuuripärandi ja kuuluvad nii riigi- kui ka eraomandisse“ kõikide kultuuriobjektide kohale „kultuuriväärtuste austamise ja kaitsmise tagamiseks sõja ja rahu ajal.“

1937. aastal loodi Roerichi ja Rahu Lipu Pakti algatuskomitee, millesse kuulusid:
  • Voldemar Päts (1878–1958) – Pakti komitee auesimees, kunstitegelane ja -pedagoog, Kujutavate Kunstide Sihtkapitali Valitsuse esimees
  • Eduard Taska (1890–1942), tarbekunstnik
  • Johannes Greenberg (1887–1957), restauraator, maalikunstnik, õppejõud
  • Roman Nyman (1881–1951), kunstnik ja kunstipedagoog
  • Anatoli Kaigorodov (1878–1945), kunstnik
  • Anton Starkopf (1889–1966), skulptor
  • Juhan Vasar (1905–1972), Tartu Ülikooli ajalooprofessor
  •  Alfred Tamm, ajakirjanik

1920.–1930. aastatel oli Roerichi nimi Eesti intelligentsi seas laialt tuntud

 Rahvaleht kirjutas 28.04.1937 pealkirja all „Ühineti Roerichi paktiga“: „Eile peeti kujutava kunsti sihtkapitali valitsuse uue esinduskogu koosolek. Esinduskogu esimeheks valiti kunstnik J. Greenberg, abiesimeheks K. Liimand ja kolmandaks juhatuse liikmeks G. Reindorff/…/ Üksmeelselt otsustati ühineda n.n. Roerichi paktiga. /…/ Roerichi paktiga on senini ühinenud suurem osa Euroopa riike, samuti ka meie naabrid.“

Nikolai Roerich:“Olen kuulnud, et Tallinnas moodustus meie Kultuuriväärtuste kaitse Pakti grupp. See Kultuuri Punane Rist on lähedane või õigemini peab olema lähedane, kõigil sajandeil ja kõigile rahvastele. Vastastikuses Kultuuriväärtuste kaitses ei saa olla mingit eraldumist, võistlemist ega ärritumist. Kultuuripõld on ühine põld.  Igal rahval on omad aarded. Austades inimese isiksust, austame sellega ka tema loomingu vilju. Ärgem unustagem, et ka Punast Risti ei tunnustatud pikka aega ning see oli isegi võhiklike pilgete märklauaks. /…/ tuleb aeg, mil inimesed mõistavad, et Kultuuri Punane Rist, teisisõnu, üldrahvalik kokkulepe Kultuuriväärtuste kaitse kohta peab viivitamatult teoks saama. Kultuuriväärtuste säilitamise moraalne impulss peab olema laialdaselt teatavaks tehtud ja rahva teadvuses kinnistatud, esimestest koolipäevadest alates.” (Essee “Eesti”, 1937)

1937. a oktoobris toimus Riias kongress, mida ajaleht Esmaspäev (09.10.1937) kajastas nii: „Pühapäeval, 10. oktoobril astub Riias kokku N. K. Roerichi nimeliste seltside kongress ja avatakse temanimeline muuseum. /…/ Eestist sõidavad sel puhul Riiga haridusministri abi V. Päts, kunstnikud Nyman ja Kaigarodov; Eesti metapsüühilise seltsi poolt V. Üksküll jt. Akadeemik N. K. Roerichit mäletavad Ed. Taska, Kaigorodov ja teised kunstiinimesed sellest ajast, kui ta oli Peterburi kunstiakadeemias professoriks. /…/“

Artiklis „Vabariigi Presidendile kingiti Roerichi-Kuldraamat“ kirjutas ajaleht Uus Eesti (03.09.1938): „… ja igale Balti riigile on prof. Roerich ise oma mälestusartikli kirjutanud. /…/ Eesti Roerichi-komitee poolt  annetati „Kuldraamat” Vabariigi presidendile K. Pätsile ja välis-, haridus- ja siseministrile.“

Roerichi Pakt, mille ta välja pakkus Teise Maailmasõja eel, annab ühiskondlike väärtuste süsteemis esikoha kultuurile. Iga kriis (majanduslik, poliitiline, sotsiaalne, teaduslik jne.) suvalises riigis on kultuuri enda kriis ning Roerich soovitas alustada kriisist väljumist üldinimlike eetiliste väärtuste kasvatamisest, vaimse kultuuri ja selle evolutsioonilise tähtsuse mõistmisest.

Rahu Lipu Pakti ideed on endiselt aktuaalsed, sest nad olid väga palju oma ajast ees. Ja pakti allkirjastamine 1935. aastal oli kõigest nende ideede elluviimise algus. Meil ja ka järgnevatel põlvkondadel tuleb neid ellu viia, et meie maailm võiks kestma jääda ja edasi areneda. Eesti Roerichi Pakti komitee on taasloodud. Nüüd on aeg täita lüngad, mille jätavad teised rahvusvahelised kokkulepped kultuuriväärtuste, kultuuriliselt oluliste hoonete, teadusasutuste ja neis olevate inimeste kaitsesse. Aga vaadata tuleb ka keskkonnakaitse ja kultuuri seoste poole. Washingtonis deponeeritud Pakt on allakirjutamiseks endiselt avatud. Eesti võimalus ÜRO julgeolekunõukogu liikmena oleks Pakti uuendada ja teha sealtkaudu tööd tohutut kahju põhjustavate sõdade vältimiseks, rahu ja keskkonna hoidmise tähtsuse rõhutamiseks.

Koostatud Milvi Aasaru ja Kira Moltšanova materjalide põhjal.

Lugu ilmus ajakirjas KesKus.

Aleksander Laane
Aleksander Laane, programmijuht, aleksander.laane[at]erakond.ee

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Translate »
%d bloggers like this: